Paljassaare, juuni 2024 - I osa.

 

 

 

Kuidas saada Paljassaarde? Lihtne, jäta auto koju ja istu 59 bussile! Ah et elad hoopis Viimsis või Lasnamäel? Ei ole probleem, Tallinna Transpordiamet pühib rähma silmast ära ja liidab liinid 1 ja 59 või siis hoopis mõne Lasnamäe liini? Unesegasena juba mõned liinid ju liideti ja tulemus on väga hea, v.a. mõned unisusest (rähmast) tekkinud apsakad, küllap ei suudetud kogu liini paika panekul silmi lahti hoida! Liin 8 näiteks kaldub siiani Hobujaamast kõrvale...
Aga heameel on tõdeda, et vahel saab ametnikke hoopis KIITA! Näiteks on Pikakari rannas ikka väga palju ära tehtud, aga sellest juba teises osas.

 

 

 

Igatahes saab aimu liidetud liinide mõttekusest kui endises algpeatuses (Balti jaam, Hobujaama jne) vaadata , kuidas suur osa reisijaid ei taha kohe kuidagi väljuda vaid hoopis EDASI, KAUGEMALE SÕITA!

 

 

 Kiita saab veelgi! Uued ülekäigud Balti jaamas on inimestele vägagi meele järgi, sest enam ei pea tunnelisse sukelduma!

 

 

Osa peatuseid on aga väga reisijavaenulikud - klaasist putka (paremat sõna oleks patt kasutada) ei sobi ootamiseks, tuuletõmbus, vihm sajab sisse ja kuuma päikese eest varju ei paku. Mõnikord paistavad need nii LÄBI, et ei leia kohe üleski....
Miks ma seda rõhutan? Vaadake II osa lõpus olevaid pilte pingist puude vilus! Samamoodi tuleb midagi seal, kus võimalik, välja mõelda ka bussipeatustes. Olgu siis tegu puudega või rajatistega, mis pakuvad VARJU!

 

 

Pajud ehk remmelgad on Paljassaares üks uhkemaid vaatepilte!

 

 

Mõnda aega on siin nüüd ka ringtee ning selle pluss seegi, et bussijuhtidel on nüüd parem ringi keerata.

 

 

Jalgsi ma Paljassaarele ringi peale teha ei saa, liiga suur on see uhke linnuhoiuala. Tavapärane teekond on vaatlustornini, sealt kõrvale ja siis randa mööda Pikakari rannani. 

 

 

Ühel pool teed kulgeb ka võrkaed, aga see on kohati lõhutud. Väärakaid aga jõuab siia rohkemgi, seda näeb ka infostendidelt. Küllap on teatud ajuehituse (või üldse puudumise) puhul võimatu, et midagi ka "kohale jõuaks".

 

 

Kas liinialust aga nii risusse peab jätma, on iseküsimus. Nii mõnestki tüvest saaks küttepuid kasvõi Pikakari lõkkekohtade jaoks.

 

 

Vaatetornist avaneb avar vaade! Lindude jälgimiseks oleks vaja vaatetoru või vähemalt binoklit! Kuuleb linde aga sageli ka niisama, tänagi oli kuulda hüüpi.

 

 

Siin näeb ka hõbehaigrut.

 

 

Määarajana olen ma äärmiselt nõrk ja valdavalt ei mäleta ma järgmine kord ikkagi, kellega tegu, olgu siis mul ees kiilid, liblikad, taimed või kes iganes. Trepiastmel ootas mind keegi, ehk on rabakiil? Mida tunnen, selle kohta saan ka kirjutada, aga enamasti jääb see tegemata. Liigirikkust on Paljassaares igal juhul.

 

 

Admiral.

 

 

Härghein.

 

 

Maranaid on palju liike.

 

 

 

Kiivitaja. Muidugi püüdsin ka tülli jt pildile saada, osade piltide puhul on aga tegu mõistatusega - leia pildilt lind! Aga sest pole midagi, madala merevee taseme tõttu näeb palju kive ja needki minu jaoks fotogeenilised. Nii et jätan palju pilte siin üles.

 

 

Ristpardi tunneb vähemalt alati ära.

 

 

 

 

Liivatüll.

 

 

 

 

Õnneks leevendas palavust üsna tuntav tuul, just selline paras, mis olemise igas mõttes mõnusaks tegi

 

 

 

 

Näha oli kaugel ka hahkasid, aga ainuke enam-vähem terav pilt, mis õnnestus.

 

 

Aeg võtta suund Pikakarile ehk Katariina kaile.