Tõin maalt hulganisti asju ära. Sh dokumente ja ka lihtsalt kirju ning pildistasin mõned ümber. Kunagi püüdsin ka limnoloogidega koostööd teha, aga seda vaid oma kodujärve põhjal. Taimestikukaardi sain igatahes valmis,mkuigi ka osa taimi jäi määramata, mõni liik.
Looduse uurimisega kahjuks ei saanud tegeleda kaugeltki nii palju kui oleks tahtnud, suurim töö oli vast mitme aasta jooksul maakonnast 2/3 valge-toonekure pesade pesitsuse loendus, ühe korra sõitsime need ka läbi kahe päeva jooksul. Aga oli ka vähemaid vaatlusi. Ka hanede rännet jm.
Vahel harva saatsin kuhugi ka pilte, niisugused olid Kehakultuuri tagakaanel.
Kord alustati Liidus Valgevene meetodiga. Seal koondati ära mingid koostajad kaubarongidel ja kogu Liidu raudteel pidi sama tehtama. Eestis aga selliseid ametimehi polnudki. Keda koondada? Turakad lasid lahti kõik vagunisaatjad ja kuna kassasid kõikjal polnud ning pileteid ei kontrollitud, hakkasid 2/3 reisijatest jänest sõitma. Töökohustus taheti vedurijuhi abidele panna, aga eeskirjad ei oleks lubanud suures osas neil kabiinist lahkudagi, seega võimatu olnuks pileteid müüa. Ei kujutagi ette, kuidas ajaloos asjad oleks kujunenud, kõigile lubati keeldumise eest hundipass anda ja kuna lahendust ei tulnud, sõitsin Moskvasse Teedemininisteeriumi veduribrigaadide kõige kõrgema juhi juurde. Tähendab, vastuvõtu sekretäri juurest sinna mind saadeti, sest probleem oli prioriteedivaldkonnast nr 1. Sai asjad mõne tunni jooksul kirja pandud ja siis ootasime 2 nädalat, kuini Riiast raudteekonna bossid tulid ning ütlesid, et ei saa kohustada abisid sellist tööd tegema. Vagunisaatjaid hakati peale kahekuist pausi tööle tagasi võtma ja tunduvalt kõrgema palgaga muideks.
Keskkoolis sain sellise saatekirja, aga kroonuminek ei lasknud kooli minna.
Üks juhustest, kus vedurijuhi abina keeldusin sõitmast 16-kraadise pakasega liinile rongiga, mille 3 vaguni küte ei töötanud. Oli juba nii mitu nädalat, viga oli leitud, aga kahe päeva jooksul Pääsküla remondimehed ei olnud asjale pihtagi saanud. Pärast jäin küll mina süüdi ja kuupreemiast ning poolest aastapreemiast ilma, mis sest, et ma süüdi polnud. Ajad olid sellised, et väänati vahel mindki rõngasse! Enamasti ma tegin vastupidi. Tulin depoo juures rongist maha, teine abi läks sõitu, mina aga vahetasin riided ja ....põrutasin küla peale, Ah, mingu nad... Päev sai kena jätku igatahes!
Edelaraudteel korraldati vahel põnevaid talgusid.
Jamasid oli aga mujalgi. Eesti Energia püüdis mulle väänata võlga kaela, kuigi olin ammu sealt ära kolinud, isegi kohtusse taheti anda! Viivise tõttu olin kolm ja pool tonni justkui võlgu! Mu kirjavahetus oli aga nii põhjalik, et isegi tarbijakaitse ei suutnud asja läbi hammustada ja lõpuks EE loobus, sest sai aru, et kohtus neil shansse poleks!
Tänapäevalgi armastatakse Eesti raudteel rääkida ohutusest ja sellest, kui suurt tähelepanu sellele pööratakse. Tegelikkuses on sageli tegu pokazuhhaga ja tõelisi ohumärke ei tehta nägema ega kuulma. Kord sõidus olles panin kõik märkused Tartu suunal kirja, tulemus oli null ja EVR raius aastaid, et kõik ON KORRAS! Hea, et rongide kokkupõrkeid nii vähe oli ja mõni napilt ära jäi!
Lugu järjekordsest enesetapjast.
ELuS grand Old Man - Heinrich Veromann juhtis pikka aega valge-toonekure pesitsemisuuringuid.
Nii võiks lisada veel sadu pilte, aga suure osa kirjavahetusest olen likvideerinud ja näiteks raudteel tehtud raportid on vist siiani EVR ja Edelaraudtee arhiivides. Põnevat elu jooksul küllaga!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar