Häädemeeste.

 

 

 

Teisel päeval olid plaanis veidi pikemad retked ja et jalga hoida ning üksiti kasutada võimalust käia ära linnujaamas, loobusid sellest retkest. Iseenesest minu jaoks väga huvitav olnuks rabasaari külastada, aga mis parata. 

Muidugi eks natukene mõtlen ka rahakulule, sest eraldi Kabli jaoks siiasõitmine oleks ka kulu. Eriti kui Pärnumaal alaliselt tasuline bussisõit olnud. Nüüd olen noor pensionär, aga Pärnumaal on osustatud tasuta lubada vaid 63+ vanuses sõita. Mitte et nemad JA pensionärid. Otsustajad sõidavad muidugi minu raha eest autodega...

Igatahes ain küüti Häädemeesteni (aitäh!) ja et bussini aega, sain veel lisaboonuse - võimaluse korraks Häädemeestel ringi vaadata. Üldse on see kant ka üks nauditavamaid Eestis.

 

 

 

Jalutasin matkarajani ja siit mere äärde. Vaatetorni pole siin kahjuks ammu enam alles.

 

 

 

 

Linnud ja meri vaadatud, leidsin ka ühe fotogeenilisema seene - väävlik ehk vääveltorik. Noorelt söödav. Ehk et mitte sööja ei pea olema noor, vaid vanast peast muutub seen puiseks ja söödamatuks.

Ja tagasi bussijaamas koos kohustusliku pildiga kirikust. Ilus on teine ju!