reede, 7. aprill 2023

Kakerdaja ja Pirita jõgi Kosel.

 

 
Rongiga Aegviitu minek plaani järgi, aga valik oli vale - pidi terve tee püsti seisma. Õnneks on aga sõit ju üsna kiire. Natuke ootamist ja jõudis ka tõld kohale.
 



 
Bussidega lähevad siin lood aina halvemaks. Taandareng.


 
Noku lõkkekohta sõiduks kruusatee, osalt metsa vahel veel külmunud, osalt porine. Aga polenud ka imestada, et tulijaid oli täna siin väga palju.

 
Sellest talust rääkinud üksjagu ka Fred Jüssi, oli ju Kõrvemaa tema jaoks üks lemmikumaid kohti. Aga lugemist leiab rohkemgi.
 
 .... Õnnetud saadi matta alles kevadel. See kadakane rist on mõneti Noku rabas teatud sümbol. Meenuvad need hukkunud metsavennad, kes rabasaartel varju otsisid, Erna retke sündmustega seotud paigad pole kaugel... On ehk viimane aeg seda risti jäädvustada, sest jupikese lühemaks on ta juba jäänud. Vanust tal ka üksjagu – lugu juhtus viimase sõja ajal. Kohalike kasutuses on ikka talu ja järve ning raba nimeks Noku. Algselt olnud nime kuju Nokko ja veel teisigi nimevorme. Praegu on rabas laudtee, saab kõpskingadegagi Harjumaalt Järvamaale, üle laugastegi. Risti ei soovita uudishimulikel omapäi otsima minna – laukaid on palju, ohtlikku pinnast ka. Pealegi on raba taimestik üsna tundlik suurte tallamiste suhtes. Hiljuti oligi keegi....
 




 
Rabavete värvus alati huvitav.









 
Teised panid edasi, aga mul ei olnud hea tunne kitsal laudteel liikuda. Veidike rabas uidanud, jalutasin tagasi. Olnuks pinke, siis istunuks küll, kohe pikalt. Vaikus oli nauditav ja päikegi, hoolimata kohatisest tuulest, soojendas nii mõnusalt.



 
Mustreid võib leida kõikjal.


 
Taluajast veel mingi jäme raudnael kases.
 
 
Sussutasin ka lõket ja mõnulesin, kuni saabus üksiku viineriga uitaja!


 
Siin siis talukoht, pilt enam-vähem samast kohast, kus stendil olev.




 
Seadsin sammud vetsu poole, aparaat jäi Armini kätte...










 
Enne äratulekut sai veel lõket kustutatud.






 
Ka autoaknast on mõnus pildistada maju, metsasalusid j.


 
 
Või neid puudesalusid, mis põllumaadel alati on olulised mitmekesisuse jaoks koos oma mikromaailma elanikega.

 
(Talu)majad muidugi sageli põlispuude keskel või siis ka veel väiksemate puude. Aga kasvavad needki.




 
Kosel aga sai väike peatus tehtud, et jõest ja villaveskist pilte teha. Ilus ju.




















  


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar