neljapäev, 22. september 2022

Tagalahele.

 

 
Haapsalus olles pole mul kunagi kindlat plaani, kuhu minna. Kord mõtlen ehk ühele või teisele kohale, aga enamasti ei tähenda see seda, et tingimata sinna või sealtkaudu lähen. Sisuliselt, kuhu jalad viivad!


 
Ega nädala sees nüüd enam massiliselt siin inimesi ei liigu, kõrgooaeg on möödas. Sedavõrra rahulikum ongi aeg-ajalt puhkamiseks hea.





 
Sellised märkamatud siin veekraanid ongi, tagantpoolt nähes võib ka elektrikappideks pidada. Aga hea on see, et neid jätkuvalt lisandub, olgu küll tasapisi, aga tähtis on, et uusi tekib.

 
Kuigi Purtse Gastros mul siiani söömas käimata, siis pildistama ja reklaamima tulen ikka.

 
Sookured juba lähevad. Ka haned on juba tulemas siiakanti toituma.























Siiakanti plaaniti uut spaad, aga mõtteks see jäigi.



Tagalahel võib suuri linde ikka näha, olgu siis merikotkast, haigruid, luiki.





 
Vaatetorn on siin super asi. Kuigi seekord oli Tagalahe poolel üsna tuuline ja kõle, otsustasin ikkagi üles ronida.






 
Vaated on siin mõnusad igal suunal ja linde praegu lahel väga palju.



 
Binoklit kaasas polnud ja seetõttu ei hakka ka umbkaudselt pakkuma kui palju siin viuparte võis olla.









 
Piltide kvaliteet pole kõige parem.












 
Tore, et uus terrass valmis ja loodetavasti sellel kiirelt laguneda ei lasta ning immutatakse iga paari aasta tagant üle?







 
Veetase tagalahel oli sel korral üsna madal.








 
Hm, kahtlane tunne tekkis, et kas mitte Tiiu Kammiste pole läheduses? Millegipärast meenutas see luigepaar just tema "omi".



























































Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar