Eesti on imelisi kohti täis ja iga inimese jaoks oma. Minu jaoks on ja jääb Järlepa. Juba rohelus ja alleed on midagi teistmoodi, kui kuskil mujal või vähemalt, neid on mujalgi, aga mitte hiiglama palju. Aastaid oli siin ka asfalt selline, et bussijuhid kirusid end siniseks, aga möödus seegi aeg. Ka maantee Juuru, kuhu sõitsime bussiga vaid kruusateed pidi, on nüüd algusest lõpuni asfalt.
Ja ülimalt palju on külas muutunud. Üksikud pingid seal, kus hea istuda, on ju positiivne üllatus?
Ühel platsil valmis kaks kortermaja, pidi ka kolmas, aga nii jäigi. Ühest küljest kahju, sest mida rohkem kortereid, seda rohkem lootust parimale "taristule". Teisalt, mida vähem, seda vaiksem...
Allee aga on võimas ja loodetavasti igavesti.
Siin oli viit "järve äärde" aga enam pole. Loodetavasti keegi ei tiiruta ega keeruta, sest eks ujuma ja ka kalale tullakse kaugemaltki.
Jalutama!
Iga vinge maaelu detail ongi vinge! Olgu see nõukaaja kombain või hoopis piimapukk, millel ei ole enam otstarvet, aga objektina on see miski, mida igal pool ei ole.
Muide, vasakul kaks kaske, mis pildil ka mu vanaisa matuste aegu, aastal 1963, kui ma polnud veel aastanegi. Olen alati kahetsenud, et mul ei õnnestunud vanaisaga koos olla, piltidelt on ta minu jaoks väga sümpaatne.
Läksime kunagisele oma krundile. Soetasime selle Puraviku, aga paraku reaalsus ütles, et suvilakrunti Viliveres ja seda siin, mõlemat teha ei jõua. Ja riik suundus ikka linnalähile, seega .... müüsime siin selle. Õnneks pole siin siiani midagi väga tehtud, aga õnnetuseks on see kurb. Sest nagu ikka, tegin ülimalt hea valiku.
Kase-siilaktiib.
Krundil (veidi üle 2 ha) on 2 naabrit. Tuttavad loomulikult. Tänaseks on aga kõik mu endisel krundil võsastumas, kuigi ise tahtsin ka väikese osa (park)metsa alla lasta.
See vist üks väheseid parkmetsa istikuid, mille istutasin. Serbia kuusk.
Istutasin aga palju parimaid aiapuid. Siin pirnipuud.
Ploomid ja kirsid, õuna- ja pirnipuud.
Pirne oli nagu kolm puud, vist olid Lutsu Võipirn ja Tervishoiunõunik, kolmandat ei mäletagi. Ühel puul olid ka prisked pirnid ja mõne noppisingi. Omanik võib olla teine, aga kui kõik lohakil ja puudealunegi parimaid, punapõskseid ja säravaid täis...
Osade ploomide puhul oli vist võimust võtnud pookealus.
Nii mõnus Tallinnfilmi soojak! Kui oleksime selle krundi endale jätnud, oleks ma siin vist sageli ööbinud.
Naabrid, imeilus majapidamine.
Tee vanaema talu juurde.
Admiral.
Kes satub vanade puude lähedale, võtke aega ja vaadake lähemalt. Samblikud ehk lihheniseerinud seened vanadel saarepuudel. Natuke seente moodi ju küll?
Oleks laiskust vähem, istutaks alleel taas mõne saarepuu tühjadele kohtadele.
Maa on parem kui linn, siin võib näha hoopis omapärasemaid detaile aedades.
Palju metsi on maha võetud, aga alles jäänud on ka üksikuid vahvaid (säilik)puid raielankidel.
Ja maaelu on nii kortermajad kui eramajad. Igas neis võib leida vaatamisväärset.
Ja inimesi. Ning ratas on maal liikumiseks hea, ehk lausa asendamatu.
Ja kuniks maal on lapsi, elab veel su küla. Seda võiks mõista ka urbaniseerunud linnapoliitik, kel vahel katus sõidab ja tahab veel rohkem inimesi linna meelitada.
Nii palju siis varastasin. Tegelikult puude alt, need, mis homme olnuks juba mäda.
Silt aga siiani maha võtmata. Häbi! No ei ole maal enam poodi!
Kunagine viljakuivati.
Kodu, väga pikka aega.
Peaks soomustorikud olema.
Peale mõisa erastamist on kõik hooned igatahes korda tehtud. Igatahes ajalooliselt igati äge kompleks.
Vana töökoda.
Olen ka selles majas elanud.
Töökoja taga tiik, kus küll väikesi kokresid püütud, aga talviti oli kaua aastaid ka jäähokiväljakuks.
Tee järve äärde. Kahjuks suure ringiga, oleks võinud vähemalt aiamaadevaheline tee kasutusse jääda.
Angerja oja, peaaegu kuiv ja täis kasvanud.
Pink siin on ikka väga hea. Isegi võtsin aega ja lihtsalt nautisin olemist.
Paar aastat tagasi võeti siin võsa maha, masinaga. Aga tegelikult on võsas nii kaskesid kui haabasid ja need võiks kasvama jätta. Minna kuuma ilmaga järve äärde on parem siis, kui puud varju pakuvad!?
Suve viimased päevad! Nii ütleb põdrakanepi õis.
Järve äärde viiva tee viimasel osal istutatud rododendronid.
Üks väljavoolusid järvest. Kui järv ummuksile jäi, sai siit kraavist labidaga haugisidki püütud, ahvenatest rääkimata. Ja väljavoolu kohal hoidsime ikka jääauku lahti, lõpuks sai isegi kahvaga linaskeid välja tõmmatud. Halvimal juhul tähendas ummuksile jäämine ga pea kõikide suurte kalade hukku järves. Ühel aastal oli taas nii, ilmusid esimesed uimased linaskid ja siis tuli sula, poolt järve jääd kattis paks sulamisvee kiht. Üks auk puuriga ja järgmiseks päevaks oli see vesi kõik jää alla jõudnud, lisades hapnikku. Kalad tol aastal enam ei surnud.
Noh, kus veel järve ääres nii mõnus on?
Kunagine roostik oli suures osas ammu kasevitsakesi täis, nüüdseks üsna suureks kasvanud.
Järv väga väikese sügavusega, kuiv suvi annab veel rohkem aimu.
Järvemägi. Selle ees teine kruusane koht, allikad ja ka sügavaim osa.
Siitkaudu ojakallast pidi sai sageli ka Kitsaskaela mindud või kaugemalegi.
Kunagi võtsin siin võsa maha, plaaniti ujumiskohta laiendada, aga jäigi muda alles ja kasvas taas konnaosja täis.
Metsvits, vist.
Keegi põõsalindudest.
Kuulsin musträhni ja nagu tellitult ilmuski nähtavale.
Aga kolme musträhni ühele pildile küll ei osanud loota!
Mõni vana lindla õnneks ka kasutust leidnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar