Sõit läks Narva poole ja giid rääkis palju ka sõidu ajal. Giidi teadmised ja ka isiklikud kogemused olid muidugi hiigelsuured ja eks see ole ka peale väga paljusid reise erinevatesse kantidesse loomulik. Mõned faktivead küll lipsasid sisse, aga see ei mõjutanud kuidagi üldmuljet.
Üle metsa paistis ka Sinimägede uus vaatetorn kõrguvat.
Tee ääres torkas ka mõni rekaparkla silma, loomulikult ilma igasuguse haljastuse/varjuta. Heakene küll, kui ka ametnikud sest ei hooli (inimestest), siis ametiühing peaks ju hoolima? Aga kui meil valitakse neid, kelle hulgas ametiühingu juhiks tühi koht ja see saab veel ministrikski? Siis olemegi seda kõike väärt?
Narva saabumisel tegime peatuse Aleksandri kiriku juures, kuhu võis ka lisatasu eest ekskursioonile minna. Üldiselt mulle kirikud väga suurt huvi seestvaatena ei paku, seetõttu jätsin selle ekskursiooni vahele, pigem vaatasin lähemalt välisseinu. Kiriku taastatud osa on mõistagi muust paekivist, mitte Narva ümbruse omast. See osalt ka mõistetav, sest lähipiirkonnas ju paemurdmist sisuliselt ei toimu, aga nii paljuvõinuks siiski seda muretseda, et alaosas vanade mõningate lagunenud osade taastamisel kasutada just värvilisemat, ordoviitsiumi ajastu Volhovi või Kunda jt lademete paekivi. Liiga kontrastsed on mõningad paranduskohad.
Valgustid olid väga huvitavad, esmapilgul meenutasid joogipeekreid.
Siin on paranduskohad märgatavad.
Kirikud kui ehitised on minu jaoks aga alati vaatamisväärsused.
Narvas puhkamas pole ma eriti käinud, pigem põgusad kokkupuuted. Raudteel töötamise ajal muidugi puhkepausid ja ööbimised siin olid, kuid neil aegadel linnaga väga tutvumas ei käinud. Mingil perioodil sai siin küll üksjagu ujumaski käidud ja sellest on mul omad mälestused üpris südamelähedased ja seda eriti mõningate tolleaegsete piltide tõttu. Pildistasin ka siinseid jõeäärseid remmelgaid, mis justkui imeliselt pügatud, tegelikult aga looduslike vormidega. Ja need olid nii ilusad koos selle vooluvee osaga, et siiani silme ees.
Muidugi on siin palju ka linnuse puhul remonti tehtud ning promenaad, terassid jm uuema aja märk.
Ivangorodi kindlus on siit loomulikult hästi vaadeldav.
Et aga siingi oli ilm hea ja ilu ning vaateid küllaga, tegin taas üpris palju pilte. Ehk kutsub seegi rohkem külastama kedagi ja väike reklaam on see, mida on sellistes kohtades meeldiv teha.
Venemaa poolel paistab ka turiste olevat.
Terassi puhul on aga tavapärane see, et ettenähtud üleimmutamist ei tehta. Kuigi immutatud puidu hoolduse puhul on see absoluutselt näidustatud, ei vaevu ükski ametnik sellele tähelepanu pöörama, sest tähendaks ju kulusid. See nii pea kõikjal Eestis. Las mädaneb kiiremini, saabki uue hanke teha...
Kätte jõudis aeg aga seada sammud lõunasöögile. Huvitaval kombel oli mõlema päeva lõunamenüü üsna sarnane. Ma pole väga lõunamaise toidu austaja, kuigi üht-teist mulle meeldib küll. Muidugi olnuks parem, kui saanuks valida vähemalt kahe menüü vahel ehk siis enne juba need kirja panna ja seejärel siis igaüks oma kallale.
Lõuna oli siiski üpris maitsev, aga mõistetamatu oli see, kui suur käntsakas võid nt 6-sele lauale toodi!?
Jäi pildile võtmata aga ka kastet (vist adzhika) oli üks väike tops, samasugune nagu tavaliselt antakse toidu kõrvale per kärss!
Lisaks aga teiisin ise lihtsalt maitsemeelte jaoks pool portsu seljanka, neerudega. Oli väga maitsev küll, täisportsu hind sellel 7 eurot. Tellitud lõuna, ehk siis praad, kook, kohvi jm oli 16 eurot.
Õue suitsule tulles aga näitas Voldemar, et aeg on minna linnust külastama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar