Tallinna buss 100 ja Saiakäigu pannkook.

 

 

 

Hugo Osula on teinud ära tänuväärse töö ajaloo säilitamisel. Bussid, mis renoveeritud ja sõidukorras on kallis lõbu, kuid eriti oluline. Muidugi oleks hea, kui neid busse oleks rohkem ja need oleks osa Maanteemuuseumist ja teistest muuseumitest, nii et teenindaks ka reisijaid, nt vanal Postiteel. Kuid just kulude tõttu oleks see üsna keeruline tagada ja siinkohal riik vaevalt et toetustega panustab. Ime et meil vanu trammegi kasutatakse, isegi rongide puhul olid poliitikud kurdimast kurdimad DR puhul Ganz-Mavagi kapsaussidest rääkimata.  Raha igasugusele sodile ja mõttetustele lendab küll ja veel tuulde.

Kahju muidugi, et ühtegi LAZ bussi ei olnud, need PAZ kõrval mu teised lemmikud. Mis sest, et lapsena Tallinna sõites oli palav ja kütusehaisuline ja tavaliselt bussijaama sisse pöörates "paki maha panin". Väga lahe on näha LAZi ka filmides nagu "Mehed ei Nuta", "Keskpäevane Praam" jt.

 

 

 

Vabaduse Väljakule sai mindud Toompuiestee ja Shnelli pargi kaudu. Kevad ju, kuigi taas kõle tuul.

 

 

On kohti, kus haljastuses saab kasutada muide väga erinevaid puid. Ka sellised, mis ei varja vaadet ega kasva väga suureks.

 

 

Värvid lahedad. Peakski laiskusest rohkem üle olema ja rohkem minema kodu lähedal rohelusse.

 

 

Üks buss läks juba liinile, kui kohale jõudsin.

 

 

Uhke Irizar.

 

 

Igal juhul bussid ikka väga ägedad! Muidugi ei õnnestunud neist kvaliteetseid pilte teha, sest kohal oli väga palju rahvast, aga eks teisalt ongi rahvas need, kelle jaoks bussid loodud. Nii et ei hakka ma kuidagi põdema selle pärast, kuigi ka busside pildistamisel ikka hea püüda parimat tulemust. Milleski olen vist ikka maksimalisti moodi.

Maakana olen muidugi ka Ikarusidega sõitnud, aga hoopis vähem ja pigem ilma eriliste mälestustena. Välimuselt muidugi huvitav ikka ja nostalgiline.

 

 

Vana inimesena on minu jaoks muidugi ka uued bussid vähem "iseloomuga". Või teisisõnu isikupäratumad?

 

 

Ka lapsed said proovida bussijuhi "ametit".

 

 

Ja siin see on!

 

 

Üdini olemuselt tuttav buss. Eriti kihvt oli muidugi need kumerad tumendatud aknad, mingist bussist mäletan ka pikka aega ühes klaasis olnud pragusid. Küljeaknaid sai omal ajal ka avada, hiljem olid need küll juba tõmmitsatega "kinni kruvitud". Muide, oli aegu, kus aknad kolisesid nii, et vaiksel hommikul oli kuulda paari km kauguselt metsa tagantki.
Ja nendesamade bussidega oli meil maal asjad veel erilised selle poolest, et ajaliselt olid mitmed Kohilas rongidega seotud ja isegi Mulgi ekspressiga Rapla kaudu minnes jõudis jaamabussile ümber istudes oma bussile. Sest ametnikud said iga sõiduplaani muutuse ajal telefonikõnesid, kui ise unustasid aega kohendamata. Vahel mõne bussi puhul oli see vajalik, aga mitte väga tihti.
Varahommikusele Kohila bussile minnes pidi aga arvestama, et see juhtus vahel hilinema ja Kohilas mõnigi kord sõideti peale rongi tõkkepuu kõrvalt või hoopis enne ülesõitu pöörati jaama juurde ja tuli lidudagi. Sel puhul oli muidugi eriti hea võimalus ka piletid aparaadist välja krutiimata jätta ja "koolitatud" reisijad vupsasid kiiresti bussi, kopikad kapotile ja tuld!

 

 

Sel pingil ja kapotil olen elus vist oma 10 000 korda istunud. Maal oli ju buss tihti täis ja bussijuhtide sõber olla oli väga eriline tunne. Külas sõitsidki aastakümneid Kohila mehed, Feliks Susi, Rein Eesmaa, Arvo Kilk, Hillar ehk BAM ja Aare Runge. Praktiliselt kõik koolisõidud, välja arvatud need juhud kui väiksemates klassides jala 14 kilti koju kõmpisime. Et natukenegi varem jõuda, buss jõudis alles peale kl 17.

 

 

 

See siis ilma tagumise ukseta variant. Ja nüüd alles avastasin, et vanem Paz 672 variant jäigi mul väljastpoolt pildistamata.  Siinsel vanemal variandil uksedki teistsugused, ilma "lõõtsata".

 

 

 Küll aga seestpoolt sai pildid tehtud.

Salong iseenesest enam-vähem sama nagu uuemal variandil. Kui oli ka tagumine uks, siis oli sealgi privaatne üksikiste.

 

 

Aga siiski nüüd on. 5 fotot Renno Jeerland.

 

 

 

 

 

Selline buss minu jaoks aga varem nägemata.

 

 

Ka üks Tartu Autoremonditehase TA6 oli meil maal, sovhoosi bussina kasutusel. Vist vineerist tehtud variant. Sõitis päris kaua, hiljem juba osteti uus, koonuga KAVZ.

 

 

Kõlvart kiitis vahepeal kui palju Talllinn bussiliikluses ära teinud ja osaliselt see ka tõde. Aga poolik tõde. Gaasibusside jm kõrval pole pea grammigi tegeletud liinivõrgu muutmisega ja see ajast maha jäänud. Nagu pole Tallinnas pea ühtegi inimlikku ootekoda peatustes. Muidugi pole nii Kõlvartil ju teistel ametnikel ettepanekutest ka sooja ega külma, lastakse vanas vaimus üle jala...
Nii et kiitlemise asmele võiks pigem ilmast rääkida!

 

 

Ka LIAZe (Lihhatshovi nim tehases tehtu) oli meil vist vähem ja mul puudub nendega vist igasugune kogemus. Aga kihvt buss!

Mõelda, kui äge võiks tulevikus olla, kuis meil sõidaks nt Lvovis tehtud LAZ-e, vanaaegse kujuga ja tänapäevase mootoriga? Oleks seegi Ukrainale tulevikus tugi.

 

 

Kõik need vanad bussid ülimalt stiilsed, tänapäevastele annavad välimuselt täiega silmad ette.

 

 

Pildile pääseb aga siiski ja see poliitikule kõige olulisem.

 

 

 

 

Ennäe, tuled ülikallitelt koolitustelt, aga ikka ei oska olla teistest kõrgemal tasemel? See, et raha ilgelt raisatakse on üks asi, aga koolitustest peab KASU olema!? Miks Kõlvart sellel teemal vait on ega püüa ka enne valimisi midagigi lubada? Iga päev vananenud liinivõrgu toimimist Tallinnast tähendab seda, et sõitma ÜT tullakse aina vähem. Aastad mõjuvad selles asjas veel hullemini. Aga Keskerakonnal pole vist ühtegi asjatundjast koolitajat peale selliste, kes nende abiga maksumaksjate taskutest kümneid ja sadu tuhandeid kaevandavad?

 

 

Siin teine PAZ siiski tagantpoolt veidi näha.

 

 

Niguliste kiriku torni remont kestab.

 

 

See liikus veidi enne kui bussid tulid ja vedas reisijaid.

 

 

Saiakäigu kohvikus on tõelised söögid, tehtud ikka heast toorainest. Mitte ersats!Pannkook hea ja usutavasti ka puljong munaga, see oleks vahelduseks nii mõnna.

 

Kunagi, kui siin lähedal juhikoolis õppisin, tormasime täismeestena vahel siiagi sisse ja palusime järjekorral meid ette lubada, sest vahetund lühike. Vahel küll vaadata, et mis krd "õpilased", aga ikka saime. Vahel muide käisime "Oktoobri" kino kandis sööklas, sealne näitsik pani ikka mu hakklihakastme kausi ääreni täis...

 

 

Hea!

 

 

Vanalinn on see, mis alati paneb mõtlema, kuidas elasid Balthazar Russow, apteeker Melcior jt. Raamatuid nendest lugeda ülimalt põnev!

 

 

Vene Õigeusu Issanda Muutmise kirik.

 

 

Vanalinn aga alati "fotogeeniline" ja vägev!

 

 

 

HEAD VAATAMIST!

 

Kuna blogi päises näeb (oktoober) vaid osasid postitusi poolikute pealkirjadega ja oktoobrikuu "uputasin" teiste postituste siia kopeerimisega (VAREM EESTIMAA BLOGI 2 ning 3 ja EESTIMAA LOODUSE BLOGI ning kogemata KUSTUTATUD POSTITUSTE FOTOMATERJAL), siis on vaja ka ülevaadet, mida ikkagi leida. Nii jätkasin veel novemrist 2021 - märtsini 2022

Kui avate 2021 oktoober kuni 2022 märtsikuu lehe, siis IGA KUU VIIMANE POSTITUS ON PEALKIRJAD LINKIDENA! Teie jaoks siin nüüd kerimist muidugi palju, aga see-eest kõik postituste pealkirjad olemas, neile klikates ka neid näete! Ja võin ette öelda, et suur osa tollaseid, aastatest 2012-2016 olnud kitsaskohti on samad ka täna, siis aktuaalsus pole kadunud. Ajalooks muutunud piltide mõjust rääkimata!

Teine variant on arvutiversioonis paremal küljel SILDID. Neid pidi, olgu siis kohanime, erakonna vm otsinguga avanevad postitused, alla kerides VANEMAD POSTITUSED klikates järgmine jne.
Küll aga on tohutult palju neis teemades ilusaid pilte ka Läänemaast ja Haapsalust. Kuidas siis teisiti - Eesti ilusaim linn ja Romantikapealinn! Aga ka kõikajlt mujalt ja kõigest muust postitusi.

Südamest vabandused ja kohtumiseni!