Voimixi-sündroom ja ei ole FB 100% igav ning mõttetu. Juuni 2021.

 

Esmaspäev, 28. juuni 2021

Voimixi-sündroom.

 

 

 

Püüan igati toetada kohalikku toodangut ja tootjaid. Muidugi, maitse üle ei vaielda vaid kakeldakse, eks ole?  Nali naljaks, kuid siiski on meil teatud sündroomi pikalt propageeritud ja seda on tänagi, kuigi miski murdub tasapisi.

Mis on ühist Voimixil, Läti varajasel kartulisordil, täispiimal, Vilja tomatil, kuuseriisikal jpm asjadel?

Eredaim näide sündroomist ongi ehk Voimix. Tõepoolest, ammu harjunud ja "äratüüdanud" võil oli suur puudus - külmkapist võetuna ei saanud seda ju määrida? Nii oli soodne pinnas loodud võilaadsete toodete võidukäiguks! Eriti kui sinisilmselt usuti selle kiitjaid. Mis on aga poodides täna? Inimesi näeb ostmas ikka taluvõid! Ehk oligi võilaadsete määrete üks positiivne külg see, et inimesed leidsid taas tavapärase ja tervislikuma toote? Ehk isegi keskkonnasõbralikuma, nagu nüüdseks vegan versus liha vahelises võitluses selgemaks saab?

Sageli püütakse ühe põhiväitena konkurentsivõitluses välja tuua teesi, et SEDA JU EI OSTETAKS, SEST SEE KALLIM! On see ikka nii?

Tegelikult juhtus sama ju piimaga. Nopri ja Pajumäe täispiim ja piimatooted vägagi populaarsed, mis sest, et kallimad? Aastaid tagasi raudteel töötades sai sageli süüa poest ostetud. Ja ühes keskmises toidupoes alati poollõõpides küsisin, miks pole 3,5% piima müügil. Öeldi, et ei osteta. Siiski, mingi aja järel seda sain sealtsamast iga kord osta ja näha oli, et seda oli ja osteti aina rohkem. Ja mis on täna?

Enna täispiima võidukäiku oli ainuke asi, mida kaubandusketid konkurentsiks pidasid, lahjade toodete hinnasõda. Arvati jällegi, et EGA KEEGI EI OSTA EGA TAHA!

 

 

Eestimaine lutsumaks! Tõeline maiuspala! Ei saa võrreldagi "delikatesse-kalamaksakreemidega"!

 

Jälle väide, et ei osteta! Propaganda, et "ümarad, ilma uureteta, iga eri roa jaoks oma sordiga kartul" on see gurmaanluse tipp ja ainuõige suhtumine. Häh!

 

Kuid olen väga tänulik asjatundjate kommentaarile vanade kartulisortide nagu Jõgeva Kollane jt teemal. 

 

 see on õige, et need kartulid haigestuvad kergemini, väga palju tuleb mittestandardset kartulit ja sellega ei ole midagi teha. Rebase talu kasvatas veel eelmisel aastal Jõgeva kollast, aga 1/3 sellest läks praaki. Kartuli kilohind peaks olema sellisel juhul 1€ kg. Inimesi, kes seda oleks nõus maksma, on väga vähe, peaasjalikult saab kõrge hinna puhul kuulda, et talunik tahab ratsa rikkaks saada. Ando puhul on see viga, et ta on nii hiline, et võtta saab alles oktoobris, kui maa juba üldjuhul liiga porine, kipub ilma pärast maha jääma kui suurem kogus. Ei taha riskida. Muredast kartulist on Rebase Talus kasvamas Adretta, mis maitseb enamikule mureda kartuli sõpradele ja annab talunikule ka normaalse kvaliteediga saaki.

 

Mõistan sedagi, et iga hea asi, olgu see tomat, kartul, maasikas jm - transpordikindlus ja säilivus mängivad rolli, kuid mina näen seda teistpidi. Kui ongi tomat, mille puhul pole lootustki, et see kapi otsas kaks kuud muutumatuna seisab, siis see ei ole tomat! Kui kartul on plönn, siis seda ta on! Hea MAITSEGA sordid on aga need, mida hinnatakse ja mille juurde inimesed varem või hiljem tagasi jõuavad.

 

Paraku, taas ma ei nõustu, et "EI OSTETA". Ei osteta eelkõige siis, kui mingil heal tootel on Tallinnas ehk vaid üks müügikoht! Enamasti seda ei teatagi! Ma ei saa sugugi iga asja puhul osta kalleimad ja see polegi kuidagi eesmärk. Põhitoiduse puhul on aga tõeline kvaliteet eriti tähtis! See, mida kuulda saab, pole oluline. Ostan viimasel vaid vanu sorte, enamasti just Läti Varajast, kuid ei tea isegi selle hinda. Pole vaadanud. Kord maitse suus, siis .... olgu turul mitu korda kallim, kui mingi odavkartul marketis. Ja see lööks jalad alt ja ajaks pankrotti, kui kuus mõni kilo natuke kallimalt osta? Ei nõustu! Normaalset kvaliteeti just tahakski!

Tänud teile, kes näete vaeva riskialdimate sortide kasvatamisel.

(17.03.22. Täpsustan - Balti jaama turul maksab Läti Varajane 1.60)

 

 

Teisipäev, 29. juuni 2021

Ei ole FB 100% igav ja mõttetu!

 

 

 

Viimasel ajal on pikemat aega juba keerelnud mõtted suhtumise, üldse inimhinge keerulisuse ümber. Veissbuk on koht, mille kohta ollakse sageli arvamusel, et tegu mõttetu maailmaga ning mingit kasu sest pole. Aina vaidlused, inimesed üha rohkem valivad pooli, ragistatakse mõttetult ja minnakse tülli. Tõsi, seda kõike on ja veel enamatki! Samas valgustabigasugune vaidlus ning arutelu inimhinge keerulisust üpri põhjalikult. Kui on aimu läbi hammustada, mis on mis, siis on see omamoodi huvitavgi. Tegelikult ei tahaks ei tülliminekuid ega üle piiri minevaid vaidlusi, kuid midagi pole parata!? Kui on null emotsioone, siis oled surnud? Reaalset ehk seda pärissallivust võiks kindlasti rohkem olla, võltsi olemus polegi aga alati nii kerge ära tunda.

 

Tühjad südamed.!

 

Selle embleemi tekkimise üle arutletakse sageli ja kui aus olla, siis sageli selle kasutajad ongi valinud õige märgi - tühjuse, mis tuleneb tühisusest! Või oleks õigem öelda teistpidi, et kellel on enim kombeks sallivusest rääkida, see seda märki kasutabki?  Muidugi ei käi see kaugeltki kõigi kohta, sest on ka vastupidi, hoolitakse vägagi, aga pole veel eluteel seda õiget rada leitud ja nii pooldataksegi osava jutuga tühiseid inimesi. Õnneks aina rohkem hammustatakse läbi, mis on mis ja kes on kes ning seetõttu pole ka imestada, et nende südamete kallal usinasti nöögitakse. Muide, pigem üldse mitte halvast südamest vaid hoopis tühjade südamete sisutuse ja hingetühjuse paljastamiseks.

Ammusest ajast on ju tõesti juhtunud see, mida juhtuda poleks tohtinud - igasuguste sõnade tähendus pööratakse pea peale! Kes kutsuvad üles sallivusele, need ise seda pole. Ja mitte ainult see, ka näiteks sõna "traditsioonid" võetakse ülisageli kasutusele, kuid just euroopalike traditsioonide puhul. Ehk just sallimatus, ebasiirus, tõeliste traditsioonide halvustamine ja mahategemine, see on siis asja sisu ja mõte. Nii nagu rikutakse ära vikerkaare tähendus, nii püütakse seda teha kõige tähtsaga! Nagu üks tuntud poliitik ütles: 

 

 Kui sotsid neid rühmi arusaadaval moel ei kõneta, kõnetavad neid --madalaimale ühisnimetajale rõhudes (rahvus, muld ja veri)-- rahvuskonservatiivid.

Sellega on öeldud peaaegu kõik selle kohta, milline hing on tõeline, säravaim ja hoolivaim. Paraku soovib see poliitik kõik väärtusliku pea peale keerata, porri tallata. Suruda inimene madalamaks kui muru.....

Olen endiselt konservatiiv, kuigi ise nimetaksin seda kaineks talupojamõistuseks. Ja tõepoolest, kõige hingelisemalt ja kõige olulisemast suudavad just konservatiivid rääkida, see käib üldiselt ka tipp-poliitikute kohta. Paraku toob see kaasa vastureaktsioone. Eriti seetõttu, et emotsionaalselt hingelisel inimesel on ennast raskem tagasi hoida, ta eelistab mitte vaikida kui jutuks euroopalikud väärtused vm. Ja nii ongi kõnepruuk vahle piiri peal ja ülegi. Vahel teadlikult, vahel ise seda mõistmata. Eks osalt ka emotsioone üles küttes! Kuigi alati tulemus hea ei ole, seega polnud ka tegu õige.

Küll aga peab mainima, et kõiges konservatiivid poliitikamaastikul parimad olla ei suuda või ei mõista. Olgu see siis metsa või keskkonahoiu teemadel üldse. Ka mitmeski muus asjas ja see paneb sisimas helisema häirekellad. Eriti siis kui näed, et nii mõnigi püüab seda suhtumist murda ja muuta, aga mõju ei ole!"

Mis aga juhtub, kui sõnakasutus läheb räigemaks? Kui "rünnatakse" neid, kes alles hiljuti opositsioonis olles näost punasena viha pritsisid, siis mis järgneb? Süüdistuste laviin ropu sõnakasutuse kohta ja loomulikult ka siis kui seda üldse ei olnud! Vähe sellest, need tühjad südamed, kes süüdistavad, hakkavad ise kohe ebaviisakalt käituma, solvama ja halvustama. Nemad teevadki seda enamasti teadmatult, sest nad taas saavad ise valepidi aru - nende kõnepruuk on nende endi arvates igati õige! Ja loomulikult lubatud, sest omal meelel on nad õiguse ja õigluse eest väljas! Näiteid võiks tuua lõpmatult! Ning seda laigitakse vähemuse ehk marginaalse osa poolt rõõmuga, andes sellisele käitumisele "oma õilsa toetuse"! Neid pole palju, aga nad on raevukalt ründavad ja üpris valjuhäälsed.

Ja kuhu see viib? Vaid üha suurenevate vastuoludeni. Vihaõhutajad on ikka liberaalide-südamekeste  poolel ja murekoht ongi see, et nad ise sellest aru ei saa. Jätkuvalt suruda peale oma mõttelaadi ja selle ainuõigsust, see ongi peamine. Nii pole alati ohuks mitte räigem sõnakasutus vaid hoopis mõtlematu vahutamine, sest mõtlematus viib viha kasvule.

Niisugune see elu on. Muide, siinkohal pean puudutama teistki asja, mida aina rohkem märkan, mõtisklen ja aina rohkem tagamaid mõistan. Kritiseerin, aga mitte niisama, vaid asja eest. Kohal käies, ringi sõites, suheldes õpin asju, millest räägin, võimalikult süvitsi tundma. Õigustamatut kriitikat ehk sisuliselt lahmimist ei tohi olla! Mida rohkem aimu saan, seda rohkem mõistan, et lobbitöö, asjatundmatuse, teadliku (erakondliku) vastutegutsemise, enda esileupitamise püüde jm kõrval on üks peamisi arengupiduri põhjuseid hoopis töö! Ehk siis töötegemine. Tööd väga hästi teevad vähesed, optimistlikult pakkudes ehk maksimaalselt kolmandik inimestest. Tegelikult vähesemadki. Kes ei oska, kel ükskõik, kes püüab lihtsamini läbi saada, kelle arvates alamakstus on piisav põhjus ehk põhjuseid on väga erinevaid.

Miks ma nii arvan? Näen ja olen terve elu ju seda näinud ja mida vanemaks saan, seda rohkem mõistan tausta. Kes ise oma tööd hästi teeb, mõistab, millest räägin. Ja üheks tõendiks ongi arutelud suhtlusmeedias. Väga sageli tuleb ühte- või teistpidi just töötegemine jutuks. Seesama ühistransport, mis toppab, on iseloomulik teema ja üsna hästi suhtumist esile toov. Kui mainida, et asjade paremaks muutmisel sõltub kõik enim töössesuhtumisest ja panustamisest, siis avastad sageli, et need sõnad osasid inimesi ei kõneta. Nad ei mõista mitte kuidagi selle olulisust ja siis vaieldaksegi, rääkides hoopis millestki muust. Aiaaugust noh. See on omane just ja ainult neile, kes ise oma parimat panust tööd tehes letti ei löö! Kui oleks vastupidi, oleks väga palju me elus teistmoodi. ja asi pole ainult ametnikes või poliitikutes vaid kõikides inimestes kõikidest valdkondadest. Ja siis jooksedki nagu vastu müüri, saad süüsdistusi vingumises ning virisemis. Kuigi asja mõte on hoopis teine, sest eesmärgiks on nendesamad süüdistajate elukeskkonna parandamine. Normaalsuseni viimine ning normaalse suhtumise tagasitoomises meie igapäeva.

Mida teha? Kuigi lilledest paljud tuuakse meile keskkonda halvemaks muutes lausa Aafrikast ja seega alati eestimaist ettevõtjat toetada ei saa, siis ikkagi ostke või lilli ja kinkige neid! Kindel, et need toovad alati parema esile ja meele teeb rõõmsamaks. Ning kui FB-s vahel meele kurvaks kisub, siis hoopis laikige ja kiitke neid, kes midagi vägevat ja head teinud. Või lihtsalt öelnud! Märkamatult läheb ka enda enesetunne paremaks.

Kunagi sattusin Soontagana Maalinna ja vaatetornist alla vaadates olid kiviaiad need, mis erilise tunde tekitasid! Nii olengi täna korduvalt vaadanud pilte, mida juhtusin nägema. Võimas!

Kui kõik nii tööd teeks ja ümbritsevasse panustaks, oleks palju muudki võimast! Ei mingit laisklemist ega ka jagelemist hengetega, vaid puhas töötegemise rõõm!

Õnne ja edu ning ilusat suve jätku!

 

 

Foto FB-st. Autor: Gunnar Differt.