Koroonavaimus Kalaranna promenaadil. Märts`20.

 

Esmaspäev, 30. märts 2020

Koroonavaimus Kalaranna promenaadil.

Püsi kodus! Koroona! Või käi looduses!

Linnas on loodus ka Kalarannas. Et täna on tõesti mõttekam kodus püsida, siis püsingi. Lõputult on aga see võimatu. Arvestades teiste inimestega, saab siiski olla ka väljas. Ja Kalamajas on midagi vaadata ka minul, maakal. Taevas. Meri. Majad. Värvid. Detailid.

Tegemist on minu isiklike muljete ja arvamusega!

Mulle pakuvad vanad majad mõningast huvi. Olgu puidust või kivist. Enamasti rõõmsates värvides, korras ja kodused. Rohkem või vähem. Palju sõltub muidugi ka vaatenurgast ja aastaajast. 

Püüan õppida märkama ka rohkem detaile. Olgu selleks siis vana aed, "munad" puu otsas või muud.

Muidugi oleks toredam kui pingi ja autode vahel oleks midagi. Rohelust. vahel aga segab ülekäik, sest ka nähtavus peaks olema. Kuid vähem asfalti oleks ka hea....

Vanade majadega võrreldes meeldivad mulle mõned uued, rohkem või vähem, mõned aga üldse mitte.

Kuid kindlalt on siin ääretult palju detaile, mida märgata. Ja neid, mida ei märka ei esimesel ega kümnendal korral, sest valgus, vaatenurk ja muu on ääretult erinev.

Põnev värvikombinatsioon, aga "katuseta" majad.

Või vägagi erinevad vanast arhitektuurist, aga ometi ei riiva silma! Puud sel pildil sulanduvad pildi sisse omamoodi.

Mõne kohta ei oskagi midagi öelda. Ühest küljest nii ja teisest naa....

Merele lähemale jõudes näeb aga veel palju lagunenud hooneid. Täna veel.

See pole küll "päriskalamaja". Kuid ilus ometi! Ja mere ääres ehk sobivamgi! Juba tellis on väärtus omaette!

Kas aga Beetapromenaad jääb alles? Või paneb raha teed lukku? Siinne mereäär vajab seda 100%, ka kaitseehitisena.

Nagu vajab ka haljastust ja sellega siin üpris kenad lood. Palju puid veel noored, aga võib kujutada seda ilu ja hääli paarikümne aasta pärast!

Ometi on arusaamatu, et Tallinn siin veel üleüldse midagi ei tee?

Siin tahaks muidugi ka midagi väga imelist tulevikus. Muuseumist puhkealani, ajaloo tunnetamisest mitteunustamiseni.

Isegi midagi sellist peaks detailidena säilima.

Paekivi punase tellisega sobib väga sageli imeliselt! Aga nagu ütlesin, on ka okastraadil oma võlu!

Meri ja laevad on aga alti müstilised ja võimsad! Hingest rääkimata.

Ja ka siin on värve ja detaile, ajaloolist hõngu ja meretuuli.

Või imeilusaid laevanimesid....

Mare (mõtle siis merele või naisele) on suure ajalooga.

Hetkel küll sünnipäevad jäävad kaugemasse tulevikku väga paljudel.....

Ka siin säilitatakse paeseinu? Tore! Palju toredam kui väärakatepoolne seinte jm ilu rikkumine!

Aga sipsti, mõni samm ja oledki tagasi hoopis teistsuguses õhkkonnas.

Iga kord aga taban siin ennast ühelt ja samalt mõttelt - ei ole siin vaja kulutada sadu tuhandeid kallile tänavavalgustusele!  Majadel olevad erinevad valgustid oleks hoopis soojem, hubasem ja varjunditerikkam olemus! Suurest säästust rääkimata. Või vaadete rikkumisest. Ehk vaid ülekäikudel saaks kasutada mingit päikeseenergial erivalgust, mõeldes inimestele ja ohutusele.

Eespool mainisin, et naudin nii kivi kui puitu. Kuid mitte plekki! On küll siin püütud midagi teha, aga tulemuseks on minu jaoks väga ja väga häiriv! Eriti siin. Ja ei aita siin ei särav paekivi ega särtsakas puiduvärv. Ei aita ühegi plekkmaja puhul Kalamajas. Mitte miski....

Või on tänavavalgustus sellisena ikkagi vajalik? Teab keegi ka ühte põhjust?

Autod on siin loomulik elukeskkonna osa. Ometi kujutan vahel ette tänavaid ilma seisvate autodeta, nii et vaade kõigele on puhas, rikkumata! Kuigi tean, et seda ei saagi saavutada!

Peegeldused muutuvad ja muudavad iga hetke uueks, ka kahvatumate värvide puhul.

Nagu ka varjud....

Särtsakas, võõras, aga mitte vastumeelne. Väikeses ulatuses ehk lausa värskendav?

Õnneks ei ole silma riivavaid maju palju. Arhitekti unistus ehk, aga viilkatusele absoluutne vastand rikub keskkonna.

Eiti kontrastne kui järgmine pilt on väga ilus!

Ja taas näed seda! Kuskil muus kohas ja muus kontekstis võib olla mulje muidugi hoopis teine, aga siin pole sellise koht!

Paekivi puhul või sajandite mustus olla osa ajaloost kuid võlu pääseb esile ikka puhtamal kujul!

See vaade torkas väga silma ja siin pildilgi naudin seda rohkust. Varjundite ja värvide rohkust.

Nautijaid oli ka sel päeval rohkemgi. Ka koduvarblane ja kuldnokk.

Võeh....

Vau! 

Vaeva nähtud, huvitav ja kolriitne. Aga ka varikatuse puhul eeldaks siin viilkatust.

Minu jaoks isegi selline katus on veidi häiriv, oleks nagu liialt pealetükkiva ja muu mõju nõrgendav.

Igal juhul on igast käigust positiivsed muljed tugevamad. Ja loodan veel käia, kui koroona enam pole nii hirmutav. Ning nautida hetki, mida elu kingib. Või mida ise elust võtame!

 

 

Kui pakuvad huvi paljude autorite erinevad lood, luuletustest artikliteni, siis vt ka

https://vabaajaleht.blogspot.com/