kolmapäev, 24. november 2021

Eesti Ekspress ja Mikk Salu põlvini vees.

 

 
Selle pildi järgi saab umbkaudse ettekujutuse Tuvalu saarte kõrgusest üle merepinna.

 Äsja lõppenud ÜRO kliimakonverentsi COP26 kõige dramaatilisem esinemine tuli kindlasti Tuvalu välisministrilt Simon Kofelt. Ta ei lennanud Šotimaale, vaid esines videosilla vahendusel. Mikrofoni taga põlvini vees kostis efektne sõnum: kui te kohe tegutsema ei asu, siis meie siin (Vaikse ookeani saarestikes) oleme varsti vee all.

  https://ekspress.delfi.ee/artikkel/95188539/kliimadebatt-vajub-valedesse-ennustused-osutavad-et-tegelikult-inimeste-heaolu-tulevikus-ainult-suureneb

„Nagu ka COPil on öeldud, siis väikesaarte jaoks tähendab kahe­kraadine temperatuuritõus, et nad on sajandi teiseks pooleks vee all,“ rõhutas sedasama Päevalehele antud intervjuus Euroopa Liidu kliimaläbirääkijate tiimi liige ­Annela Anger-Kraavi. Selge, väikesaared upuvad.

Sellistel väidetel on siiski üks probleem. Nimelt: need on täiesti valed. Vastuolus ka sellega, mida valitsustevahelise kliimamuutuste nõukogu (IPCC) sellel aastal avaldatud raport ütleb. Väikesaared ei jää vee alla. Asi pole mitte ainult selles, et merevee tase lihtsalt ei tõuse piisavalt palju, vaid märksa enam nende saarte füüsilistes omadustes.

Enamikul juhtudel on tegu korallpadjale tuulte, lainete, tormide ja hoovuste poolt kuhjatud liiva- ning kruusahunnikutega. Ning kuna tuuled, tormid, lained ja hoovused jäävad ka kliimasoojenemise ajal kestma, siis kuhjamise protsess jätkub. IPCC viimane raport viitab mitmetele hiljutistele uuringutele ja mõõtmistele, mis näitavad, et valdav enamik Vaikse ookeani madalaid väikesaari hoopiski kasvavad.*

Simon Kofe võib põlvini vees seistes kõnet pidada, aga fakt on see, et Tuvalu saarestik, mille kohta pärinevad esimesed täpsed mõõtmistulemused juba 1898. aastast, on sajandi jooksul poole võrra suuremaks kasvanud.** Isegi kui ülejäänud atollide ja madalate saarestike kohta pole andmeid nii kauge aja tagant, siis viimase 30–40 aastaga on tehtud piisavaid satelliitmõõtmisi, mis kinnitavad sama trendi: enamik sealseid saari muutub suuremaks.

Ajakirjas Nature selgitati fenomeni paar aastat tagasi lihtsal kujul.*** On vale ette kujutada, et need saared on staatilised pinnavormid ja kuna vesi tõuseb, siis järelikult jäävad vee alla. Tegu on hoopiski dünaamiliste, alatises muutumises ja kohanemises pindadega. Peamine efekt on selles, et lained lükkavad randa üha uut liiva, kruusa ja surnud koralle ning tänu sellele saared paisuvad.

Üpris huvitav! Kas tegu Mikk Salu rumaluse või teadliku valetamisega? Mu blogi ei ole teps mitte geograafia vm teemade jaoks, kuigi keskkond on mu üks suuri lemmikuid.  See lugu kellegi "heaolu huvides" kirjutatud? Kas need oleme meie, kelle "heaolu" kasvab, sest kuna edu võti seisneb võimalikult suures elanike arvus ja meil on lootust, et Salu koos Kaljulaidiga veavad siia põlvini vees seisvad pärismaalased, odavaks tööjõuks? Või tuvalulaste heaolus, sest nad veetakse konteinerites arenenud maailma? Või kelle heaolust on jutt?

Ja üpris üllatav on, et mõnedki justkui mõistlikud ja mõttevõimelised inimesed haaravad selle "väärtlehe" sopalugudest kinni, uskudes tõsimeeli, et veetaseme tõusu puhul ookean kannab Tuvalu saartele aina rohkem pinnast!? Saarestik, mille kõrgeim "tipp" on täna 5 meetrit üle merepinna! Kas mingigi loogika enam ei kehti ja usutakse aina rohkem lolle väiteid? Selliste levitajateks saab pidada mitte kliimamuutustest rääkivaid teadlasi vaid Mikk Salu taolisi libaasjatundjaid!
Loomulikult ei ole praeguse soojenemise ainupõhjustaja inimene, sest seda muudab ikkagi globaalne looduse mõju. Kuid inimesel on siin selgelt oma osa ja seda eitada pole mõtet. Kas ka kõige ekstreemsema vastutegevuse korral õnnestub endist nimega Laguunisaared, hilisemat Ellice`i, nüüdset Tuvalu saarestikku päästa või mitte, on omaette teema. Mõni võib ju arvata, et ka veetõusu puhul kannab ookean liiva jm aina juurde, kuid ärgem unustagem, polüneeslased tulid sinna ca 3000 aastat tagasi ja kui saared on kordi vanemad, siis kuidas peaks ookean suutma mõne aastakümnega sama palju saartele maapinda jõudma kasvatada?

Salu püüab küll tuua tõestuseks väited, et saared kasvavad. Tõsi ta on, kuid kogu see kuhjamine" ei tähenda saarte kasvamist kõrgustesse! Tegu ei ole vulkaanilise tekkelooga saartega, seega kui ka viimase saja aasta jooksul on pindala kasvanud poole võrra, siis ookeani veepinna tõus 5 meetri võrra ei jäta saarest järgi rohkem kui parimal juhul ühe "mätta", mille otsas saab jätkuvalt appi karjuda. kas edaspidi ookean kannab selle liiva jm juurde ning taas hakkab tekkima saarestik, või uhutakse seegi laiali, on omaette teema. Kui ka hakkab tekkima, siis saja aastaga võib see künka pindala parimal juhul lausa mitmekordistuda, kuid tänase suuruse saavutamiseni läheks tuhandeid aastaid.


Sellise valedest kubiseva loo lugemine tasub pooleli jätta. Kui isegi jõuate lõiguni, kus "... Loos kõlas väide „Igal aastal sureb kliimamuutuste tõttu veerand miljonit inimest, aastatega see hulk aina kasvab“. Taas kord sai sõna ka Annela Anger-Kraavi: „Oleme komakohtade üle vaieldes end surma mõistnud.“ 

Täiesti arusaamatu, kust kohast sellised väited tulevad. Kõik rahvusvahelised organisatsioonid, sealhulgas ka ÜRO, Euroopa Liit ja ka valitsustevaheline kliimamuutuste nõukogu ütlevad, et maailma rahvaarv jätkab kasvamist...."

 See, et kliimamuutuste tõttu surrakse ja selle number (vähem või rohkem tõene) on olemas, on ÜKS asi! See, et maakera inimeste arv kasvab, on TEINE asi. Üks ei sega teist, aga seda Salu ei mõista. Tahtlikult? Või pururumalusest? Pole vahet, lugemise jätkamiseks puudub mõte.

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar