2017 aug - KADUNUD POSTITUSED. Järvakandi, Mukri, Kaisma järv ja rongipeatus

 

 

 

 Sain ühe käkiga hakkama. Aga õnneks, ega mu jutt polegi kõige olulisem ja seda saan alati juurde vadrata. Kuid kogemata arvasin, et EESTIMAA BLOGI 2 postitused on nüüd kopeeritud siia. Tuhkagi, 2017 ja pool 2018 aastast puudub ning .... kustutasin blogi.
Lugejate kommentaaridest ju ka kahju. Õnneks on fotod enamuses kõvakettal ja saan vähemalt need üles panna. Mingid mõtted ka juurde.

 

Tänu Andrusele sai järgmisel päeval veel mitu ilusat kohta läbi sõidetud. Pildil tee, vana kitsarööpmelise raudtee tammil, Järvakanti.

 

 

 

Järvakandis oli spordipäev.

 

 

Linna küll palju ei näinud, aga mulle meeldis.

 

 

Klaasimuuseumisse läheks muidugi uuesti ja pikemalt.

 

 

 

 

Kaisma järve ääres olin kunagi LUS-i suvepäevadel ja muide, siis oli aasta, kus üle pika aja nägin väga palju jaaniussikesi. Hiljem sattusin siia kord ka rattamatka käigus ja nii hästi, et loobusin poolest sõidust, selel asemel hoopis siin (välibasseinis) ujudes ja muidu pikutades. Niivõrd mõnus koht lihtsalt.

 

 

Pildistasin muidugi palju, sest on mida vaadata ja alati meeldib peale lindude ka liblikaid, taimi jm pildistada.

 

 

Kõrkjad.

 

 

Ubaleht, madalate ja kinnikasvavate järvede taim.

 

 

 

 

 

Margus Maripuu oli meil ka kambas.

 

 

 

Ülal oli keegi silmikutest, siin täpik. Loomulikult on see kant liblikahuvilistelegi hea koht, kus puhata.

 

 

 

 

 

Alati saab hinnata inimesi, kelle jaoks kodukant on midagi rohkemat kui tavaliselt.

 

 

 

 

Põikasime ka Kõnnu rongipeatuse juurde, kus rongid enam ammu ei peatu. Ja täna enam ei sõidagi. Ometi võinuks siingi sõitjaid olla, kui juurdevedu toimunuks.

 

 

Aleti järv.

 

 

Hobukastani-keerukoi on Eestis kanda kinnitamas.

 

 

Esimest korda ka Mukri rabas. Populaarne koht.