2017 apr. Mida suurem metsaomanik.... ja metsa heaks ei tohi vaiki olla, kuid paduroheline ka mitte.

 

kolmapäev, 12. aprill 2017

Mida suurem metsaomanik, seda vähem looduseinimene?

Põld annab tulu ja mets annab tulu. Mõlema puhul on selge, et äärmusesse kaldumine oleks hukutav, ei tohiks olla metsa ega ka põldu "liiga palju".
Nii on aga äärmuses ka meie metsateema. Metsaärimehed näevad enamasti metsas ainult raha ja suurte raiete vastastes vaid tüütuid sääsepirina tekitajaid ning mõttetuid emotsionaalseid inimesi? Raievastased omakorda (äärmuses) vaid kellegi ükskõiksust ja hoolimatust? Tegelikult on tõde kusil keskel. Me ei saa eeldada, et metsa raiutaks vaid NATUKE. Sest elu vajab elamist ja puit on nii soojaallikaks kui ka tarbeesemeteks. Aga ometi ei saa me ka lubada endale liiga suurt raiet, hoolimata sellest, et mõnekümne aastaga on justkui metsa pindla tugevalt suurenenud. Ja mis siis kui on? kas meil on siis juba metsa liiga palju?

Metsa õppeleht (?) "Sinu Mets" on mul ees. Väljaandja SA Erametsakeskus. Et mulle loodus meeldib, siis muidugi hakkasin seda kohe lugema. Üks esimesi lugusid oli OÜ Karo Mets juhatuse liikmelt Runo Ruubel`ilt "Kõik eeldused olla õnnelik". Väga intrigeeriv pealkiri! Milles see õnn siis seisneb? Võimaluses käia srrtes metsades? Või rahas? Võib eeldada muidugi, et see lugu on samasse auku, nagu metsameeste lood ikka?

Ruubel kirjutab selles, et meil on 4 sorti metsaomanikke, väikeomanikest RMK-ni. Nii see on. Kas meie metsadel on head omanikud? Ruubeli arvates on. Ma eeldan ka, et on. Milline on hea omanik, on aga päris lai mõiste. Kas hea on omanik siis, kui ta raiub, istutab, hooldab ja jälle raiub? Võimalik! Kas hea omanik on see, kes märkab ka putukat ja teisi inimesi? Kindlasti on. Aga Ruubel seda masti mees ei tundu olevat! Korra ta küll mainib "erilist sidet", mis võib (väike)metsaomanikul tekkida. Suuromanikul ei teki siis? sageli tundub küll, kui selliseid kirjutisi lugeda.

Asi läheb aga väga põnevaks! Ruubeli kirjatüki ühe lõigu alapealkiri on "Arusaamatu avalik huvi"! Mis jääb siis metsaärikale arusaamatuks? Tema arvates on suureks probleemiks, et "metsaomaniku õigus omi metsi vallata, kasutada ja käsutada kipub uppuma piirangutekoorma alla"!  Esmatähtis olevat riigi, riigiametniku jaoks väidetavalt ARUSAAMATU avalik huvi! Tsiteerin: "Kaitsepiiranguid seatakse ilma sotsiaalmajandusliku hinnanguta, omaniku huve arvestamata ja kompenseerimsimehhanismideta, justkui oleks tegu üldrahvaliku omandiga". Olen nõus, et kohati võimutseb bürokraatia, isegi keskkonnaametnikud ja looduskaitsjad käituvad vahel liiga bürokraatlikult ja ehk viimased lausa egoistlikult. Aga seda vaid VAHEL! Sellest peab üle saama ja rohkem peab arvestama kõigi osapoolte huvidega. Ka selle "arusaamatu avaliku huvi" osapoolega. Aga selle poolega Ruubel ei taha vist kohe ÜLDSE arvestada? Eramets tõepoolest ei ole  üldrahvalik omand. Kuid sisuliselt MAA, millel mets kasvab, ongi KOGU RAHVA OMA! Sest sellel toimuv mõjutab kogu riiki ja rahvast, meie kõigi keskkonda! Looduse HUVI ei pea Ruubel aga millekski?

Minule avalikkuse huvi küll arusaamatu ei ole. Teades mõnevõrra, kui oluline on TEGELIKKUSES LOODUSE MITMEKESISUS, on minu huvi lähtuv suures osas just sellest. Ning teades, et selle kahjustamine võib hukule kaugeimas perspektiivis määrata kogu inimkonna, on huvi veelgi enam põhjendatud. Liik liigi järel loodusest kadumas tekitab lumepalliefekti ja lõpuks on jäänud mingi üksluisus, mis ei lase isegi põllult enam saaki saada. Toitu. Mis kasu on siis rahast? Tsiteerin: ".... Väga sagedased on näited, kus selliste piirangute ainuke tulemus on metsakoosluse hävimine, või olulisel määral kahjustumine, piirangu tulemusen on kaitstav loom, lind, putukas või taim ka haihtunud"!
Teatud määral on tal õigus. Kuid autori ÜHEKÜLGSE JA PUUDULIKU ARUSAAMA teeb ülihästi selgeks teine äärmus. Asendage selles lõigus sõna "piirangud" sõnadega "piiranguteta vabadus" ja tulemus on täpselt sama!!!!

Muidugi laskub Ruubel juba magedale tasemele, väites et ""Tänapäevale on iseloomulik, et äsja Laulukarusellist tulnu tüdrukukese või rahvale tuntud "näosaate on" emotsioonikas mõtteavaldus kaalub avalikus ruumis "Metsajürkade" õpitud ja aastakümnetega omanadtud tarkused, mida saadab aastasadade pikkune metsanduslik kogemus ja teadustöö....". Ah et emotsioonid on siis lubamatud? Tuleb minna ikka emotsioonitult, saag ja kirves käes, metsa?

Kõigele lisaks ütleb Ruubel ühe väga huvitava lause:
"ERIALAFANAATIKUTE TAOTLUSED PIIRANGUID KEHTESTADA ON SEOTUD NENDE FINANTSHUVIGA FONDISEST ENESE ÜLALPIDAMISEKS RAHA TAOTLEDA...."

Nojah, eks ole ka selliseid inimesi! Kui ma aga olen koos olnud looduseuurijate ja -kaitsjatega, ornitoloogide ja teistega, siis tunnistan ausalt, mõnedki neis elavadki selle alaga tegelemisel, "fondiest" saadud sissetulekust. Palgast, mida saadakse looduse kaitsmise, uurimise, tutvustamise eest. kas see on ebanormaalne? Kindlasti mitte, töö nagu iga teinegi. Aga ÜHTE asja olen ma eriti tähele pannud - need inimesed valdavas enamuses on emotsionaalsed, kui räägivad LOODUSEST. Mitte rahast, see teema tuleb harva jutuks. Põhiteemad on hoopis uus avastus, põnevad kohtumised, looduse emotsioonide tunnetamine. Asjad, millest Ruubel vist mitte midagi ei tea. Vähemalt lahmimise ja süüdistamise järgi jääb väga tugevalt selline mulje. 

Lageraie teemalgi tuleb juttu. No ei saavat Eestis mets otsa! no muidugi täielikult ei saa! Ega me pole Taani 300 aastat tagasi ju! Mõni metsatukk Krivasoo taga ikka alles jääb!

Lugu värskes Eesti Looduses. Kui metsamaast on paarikümne aastase aktiivse raie järel alles alla 50% küpsevat metsa, siis kui palju jõutakse raiuda järgmise 20 aasta jooksul, eriti kui soovitakse raiemahtu veel kasvatada? Kas keskealised metsad TÄIES ULATUSES on 20 aasta pärast raieküpsed? Siis metsa justkui oleks!? Aga järgmise etapina, ikka 20 aasta pärast, hakatakse silma viskama juba noorendikele? Alaealistele? Siis vähendatakse kuusikute raieküpsust 40-aastani?

Vahelduseks ütlen, et ühes asjas olen Ruubeliga ühel nõul.Raiesmikkudel on oma võlu! On parem võimalus loomi näha, ka linde. Saab ka maasikaid ja vaarikaid. Sellest meil ei räägitavat, vaid ikka sellest, kui kole on pärast lageraiet. On kole. Sageli hoolimatu suhtumise, risu metsa jätmise ja suurte roobaste pärast. Aga kui mõnekümne aasta pärast on meil VALDAVAS ENAMUSES  vaid noorendikud, kus on siis maasikad ja vaarikad? Kus on metsloomad? Putukad, linnud?

Muidugi jõuab Ruubel järelduseni: IGAL JUHUL VÕIKS ROHKEM RAIUDA!

 Ja metsateemal võtvat sõna, emotsionaalselt, lugupeetud kultuuritegelased, õpetajad, arstid....kes samas kurdavad oma valdkonna larahastamist. Ometi maksis Karo Mets sadu tuhandeid eurosid makse. See ongi tubli tegu! Kas aga makse võiks maksta ka loodusturismiga tegelejad? Et õpetajad, arstid, kultuuritegelased ja METSAMEHED saaks puhata? koguda metsast positiivseid EMOTSIOONE. Kuidas saavad aga nemad makse maksta, kui loodus on muutunud üksluiseks? Kas viime oma turistid vaid NOORENDIKESSE?

Ei, me vajame kõike ja mõõdukalt! Mitte mingil juhul ei tohi anda piiramatut vabadust metsaärikatele! Sest siis pole peale kadunud loomade, lindue, taimede, seente enam ka METSA!!!

Kas tõesti on nii, et mida rohkem hektareid on sul metsa, seda vähem on sinus looduseinimest? Tundub küll.. Kui loed metsaärimeeste kirjutisi. Lugege ise ja tundke, kui olete suutelised eristama raha emotsioonidest, ilust ja naudingust!

Kuid viimase lõiguga olen taas nõus. Jah, Eesti nokkija võiks olla kiired ja TARGAD otsused, konsensus, mitte konflikt Kõikjal ja kõiges! Ka metsas. Siis on meil tõepoolest eeldused olla õnnelikud!

 

***************************************************

 

neljapäev, 20. aprill 2017

Eesti metsa abiks ei tohi mitte vaiki olla.

 

Lea Tammik‎ kasutajale Eesti Metsa Abiks

17. aprill kell 17:21 ·

Suur Reede. Kell 9 õhtul RMK usinad töösipelgad ei pea pühi. Ootan läbipääsu külavaheteel pea 15 minutit, meie kohtumine autojuhi Igoriga on plahvatusohtlik. Minu ootamine tema järele ja temale seega kannatuste tekitamine ei olnud minu poolt õige tegu, Igori arvates on mul nii suur auto, et peaksin sellega mööda põldu sõitma. Ja tegelikult see tee polegi mingi magistraal ja siin ei peagi sõitma. Tee sobivus sõitmiseks ei olnud küll tõesti enam suurt parem kui põllul. See selleks. Mul ju suur auto. Sain kuidagi lõpuks mööda ja sisenesin raielangile. Raielank, mis huvi äratas, ei olnud siiski RMK oma. Oli küll juba päris pime, kuid seda hirmsam tundus vaatepilt. Kauguses haukusid rebased (mis ei olnud muidugi hirmus). Mu ees laiutas laga, toikad, rööpad, purustatud istikud, pikali tõmmatud noored kuused, oksahunnikud, mudamülkad. Pisarad voolasid. Siin oli mullu mitme ümbruskaudse küla üks kahest väikesest mustikametsast. Üks minu suvistest lemmikkohtadest. Teine mustikaosakond on samas rabametsas, RMK majandada, ja selle säilimine ei ole veel tõestatud, sest ka sellel alal on peal lageraie luba ja sinna langile ma veel ei ole jõudnud. MÕTLESIN, MIDA TEHA. Olin šokeeritud metsaga nii brutaalsest ümberkäimisest ja loomulikult ka mustikametsa kadumisese võimalusest. Lugesin läbi veelkord metsaseaduse ja METSA MAJANDAMISE EESKIRJA, kas oleks kuskilt kinni hakata. Helistasin valda keskkonnanõunikule (kes, tuli välja, ei tegele metsaga), Pärnu Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni metsanduse spetsialistile, Vändra metskonda ja Keskkonnainspektsiooni. Sain aru, et ei olegi olemas mingeid positiivseid väljavaateid, kõik minu agrumendid ja viited ja palved ja manööverdused lükati ümber, kõik on seaduslik, va rööpa sügavus ja istutatud taimede sodiks sõitmine. Elanikke ei pea kaasama, kui mustikamets ei ole aknast näha . Keskkonnainspektsioon tuleb peagi kohale ja kontrollib, kas minu hinnang tolle erametsa majandamise käigus metsa majandamise eeskirjaga vastuollu minemise suhtes on tõene või mitte. Minu silma järgi olid rööpad tunduvalt üle 30 cm, seega väärteo algatamiseks peaks olema alus. Järgmisena üritan RMKga mutsikametsa asjus läbi rääkida, aga selleks pean esmalt teada saama, kas mets veel üldse alles on. Homme asun selle teema kallale. Loodan et ON ALLES ja ON VÕIMALUS. Ning need, kes metsa ei oska väärikalt majandada, saavad karistatud. Inga Raitar, oponeeriks nüüd Teile, et ma osalesin Tallinnas mõlemal ühel ajal toimunud meeleavaldusel, jõudsin Pärnumaal maakodus kraaviääred puhastada, peenrad kaevata, kanaaeda teha ja lõpuks jõudsin ka metsa. Ja seejärel ei jäänud metsaservale nutma ja FB kurtma, vaid esimesel võimalusel uurisin, helistasin, kirjutasin, saatsin materjale... ma ei tea, kas midagi muutub, aga ma usun ja teen kõik selleks et muutuks. Ja tean, et paljud siin teevad samamoodi, ning kui veel ei tee, siis hakkavad tegema, lihtsalt hoog on vaja sisse lükata. Negativism on viimane asi, mida me vajame.

Joan Hint

11. aprill kell 12:12

Vaatepilt Metsanurme-Üksnurme ajaloo- ja loodusõpperajal sel nädalavahetusel, aprillis 2017. Juba esimesel paaril kilomeetril haigutasid ürgmetsade keskel kolm (!!!) tohutult suurt, värskelt raiutud lagendikku. Kaugelt naasnud ja ilmselgelt segaduses linnud tiirutasid kurvalt oma kadunud suvekodude kohal..

Vahelduseks ilu!

 

**********************************************************

 

 

Padurohelised metsamajandajad - äärmused ei vii paradiisiaeda.

 

Eesti mets rünnatakse! Kordan, Eesti metsi rünnatakse! 

Ma pole metsateadlane, küll aga selgelt metsarahva üks liikmetest. Ja looduseinimene. Oleks vist vaja meil tulevikus mitte erakondi, vaid hoopis hoidjaskondi!? Erakond meenutab juba liiga palju era-terminitega seotud asju, kuni egoistliku mõttemalli ja omakasuni välja. Piire on muidugi raske tunnetada ja märgata. Õnneks mitte alati.

Toomas Jüriado (selgelt looduseinimene) küsitles kunagi Eerik Leibakut (selgelt loodusteadlast). 

 http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9805/polismets.html

 Kurvaks tegi pigem meie metsateadlaste suhtumine: nende seas on mujal maailmas tunnustust leidnud tänapäevased põhimõtted väga visad juurduma. Selle asemel, et vanu arusaamu tasahiljukesigi muuta, otsitakse pigem põhjendusi ja ettekäändeid senistele tööviisidele. Näiteks on õpetatud mehed tõsimeeli väitnud, et lageraie põhieesmärk olevatki maastikulise mitmekesisuse tekitamine metsamaal! Loodetavasti mõjutab ehk zooloogia ja botaanika instituudi liitumine põllumajandusülikooliga soodsalt tulevaste metsameeste loodus- ja keskkonnakaitselist haritust. Ei saa ju inimesi süüdistada selles, et 90% ja rohkemgi nende õpinguist rõhus metsa majandamise utilitaarsele poolele. Pisut loodan ka Eesti ja Taani keskkonnaministeeriumide koostööle selgitamaks, milliste metsatüüpide võtmealasid tuleks veel kaitse alla võtta. Paraku tuleb metsameestega praeguseni väidelda teemal, miks neid puutumata metsaalasid ikkagi üldse vaja on...

Kuidas eristada looduseinimesi, maahoidjaid äärmuslastest? See tundub päris lihtne, lihtsalt tunneta, kelle jaoks on olulised kolm asja - maa, rahvas ja tulevik! Tegelikkus on aga palju keerulisem, väga paljud, ka rohelised, räägivad neistsamustest asjadest väga sageli. Ometi ei tekita paljud neist usaldust - liiga äärmuslik tundub väljahüütav olema. Mitte vast nii äärmuslik, kui loomakaitsjatel, viimaste teod ja ütlemised pigem peletavad neis eemale. Aga peletavad eemale inimesi ka rohelised. Miks on EER-i toetus nii madal? Kas selle pärast, et pole usaldust või sellepärast, et paljud inimesed ei oska tunnetada looduse tähtsust? Oma roll on mõlemal.Looduseuurijadki on kurtnud, et tänapäeva noorte hulgast ei paista piisavalt peale tulevat erinevate valdkondade uurijaid. Ometi, näiteks Tallinna Ülikooli üliõpilastel on vedanud, neil on selline õppejõud, nagu Tõnu Ploompuu. Tõsi, olen viimasel ajal kuulnud isegi seda, et teda ei saavat tõsiselt võtta, kuna ta on ennast selgelt määratlenud "erakonnaliselt". Ja see on siis tõsiseltvõetav põhjendus, või? Iga inimene võib püüda midagi päästa, millegi eest seista ka erakonna liikmena. Seda enam, kui ta sisimas on hoopis hoidjaskonnaline. Ja mina usun, et on. 

Ja mis eriti oluline, ta oskab (see artikkel tõestab seda) näha nii ühe kui teise "äärmuse" vajadusi!

http://maaleht.delfi.ee/news/lehelood/koik/eesti-metsad-muutuvad-tasahilju-uhetaolisteks-tselluloosipoldudeks?id=77917612

Artiklis olev kaart on muuseas heaks illustratsiooniks, mis näitab, et kuigi suhteliselt värskeid raieid ei olegi nagu eriti palju, aga need on ju tekkinud viimase 10, maksimum 20 aastaga? Ja kui alluda metsaärikate diktaadile, suurendades raiet (koos raieküpsuse alandamisega), toob see kaasa selle, et "lageda" protsent suureneb veelgi! Seda enam, et mitte kõik see, mis kaardil roheline, ei ole kaugeltki lähedal uue küpsuse saavutamiseni! Aga Tõnu parim ütlus on tsitaat:

"Metsatöötajate võitlus oma töökoha säilitamiseksüleraietega on võitlus enda peatse tasuta vallandamise eest. Iga üleraie hektariga hävitatakse tükike stabiilset kümmekonna aasta  järgset töökohta. Kui metsad muutuvad malelauataoliseks, on jõutud töökohtade likvideerimiseni - senistele metsatööstusvõimsustele pole enam ka peenpalki endises koguses võtta....."

Midagi paremat annab välja mõelda. See meenutab vägagi paljude kalurite ja kalaärimeeste suhtumist, kus seistakse ikka suurema püügi eest ja arusaam loodusest, on puudulik.

Tartumaale planeeritakse uut suurt metsatööstuse ettevõtet. Heakene küll, Kohava ja Polli väidavad, et nad on padurohelised ning tehas vajab vaid seda puitu, mis praegu töötlemata-väärindamata välismaale läheb. Ehk ongi see tõene? Ja ehk ongi ÜKS selline tehas meile vajalik? Sest majandus vajab ettevõtlust, inimesed vajavad palka, riik vajab maksuraha jne. Aga kas me saame seda uskuda? Grupis Eesti Metsa Abiks on väga palju juttu metsa teemal. Ometi, sealgi on sageli tunda äärmusluse hõngu! Vähemalt nii kiputakse süüdistama. Ollakse ju väga emotsionaalsed, räägitakse paljust, aga vahel tundub selle tõttu sisus olema vajakajäämisi ning mina, kes ma pole majandusinimene, ei saa selget arusaama, kui palju me peaks kartma just seda tehast. Seega pean iva leidmiseks püüdma rohkem lugeda nende artikleid ja arvamusi, kes toovad konkreetseid numbreid ja näite. Muidugi on näited ka pildid lageraielankidest, aga need on siiski emotsionaalsed, vaid piksel üldisest pildist. Mis paneb südame valutama, kahtlemata, kuid ei anna siiski suuremat pilti välja. Kuid olulisim selles grupis on hoopis see, et need inimesed (absoluutselt kindlalt valdavas enamuses hoolivad inimesed) vaidlevad "äärmuslastega", ise sellesse kuulumata. Näiteks keskkonnaminister pomerantsiga. Miks see on oluline? Sest kui arvamusliider (jutumärkides või ilma, minister või ajakirjanik või kes iganes) on tõestanud ROHKEM KUI KORRA, et ta ei oska mõista reaalsust, on see inimene tõestanud, et ta ei ole ka loodusehoidja. Ega siis ka rahva, maa ja tuleviku eest seisja! Ja Pomerants on juba minu jaoks 2 korda ämbrisse astunud. Suurde ämbrisse (väiksematest ma ei räägi, nagu näiteks suhtumises päästeameti olukorra halvendamine jm) - RB praeguse variandi toetamine ja asjasse süüvimata ka Haapsalu raudtee mahategemine. 

Aga uus tehas? Jääb see ainsaks?

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/miljarditehase-osaniku-firma-ehitab-jogevamaale-puidutehase?id=78407168

https://vorumaateataja.ee/arhiiv/60-uudised/17581-toftan-avas-somerpalus-oma-uue-tehase

KELLELE SIIS JÄTKUB METSA? PEENPALKI JA RAIEKÜPSET METSA?

Ning siin selgubki, et grupp Eesti Metsa Abiks võib olla emotsionaalsete inimeste kogum, kuid nad ei ole taas VASTASED, vaid seisavad hoopis millegi EEST! Maa, rahva ja tuleviku eest! Emotsionaalsus tulebki hoolimisest ja kui see ei ületa teatud piire (nagu sageli loomakaitsjate puhul juhtub), ongi see tõendus, et tegu pole hoolimatute ja pragmaatiliste hämajatega! Vaid hoopis inimestega, kes näevad ja ei pigista kinni silmi ega pane kinni suud, kui meie oma maa, rahvas ja tulevik on hädaohus!

Metsalehes oli ka lugu Toomas Freylt. Mida tasub samuti kindlasti lugeda, piisavalt konkreetne ja selge. Või temalgi midagi "viga" nagu kipuvad arvama metsamajandajad?

 http://maaleht.delfi.ee/news/maamajandus/uudised/metsandusteadlane-kuusikute-raiumine-tuleb-lahematel-aastatel-uldse-lopetada?id=78295154

Nii et ei ole sugugi nii nagu püüavad ennast sinisilmsetena näidata kohavad ja pollid! Hoopis on salapära, varjamine, keerutamine ja otsene valetamine. Sest mis muud on see, millest kirjutab Rainer Kuuba, kui just valetamine? Valetamine kellegi huvides, et magusa tüki saaks kõik äärmuslased!?

 http://arvamus.postimees.ee/4129493/rainer-kuuba-keskkonnaministeerium-lopetagu-avalikkuse-lollitamine

Mis puutub majandatavatesse kuusikutesse, siis on olukord märksa hullem ja seda mitmes mõttes. Esiteks, keskkonnaministeeriumi ametnikud räägivad pidevalt majandatavatest metsadest ning selle kohta on avaldatud andmeid ka kõigis SMI aruannetes, kuid majandatavate metsade andmete hulka on arvatud ka kaitsealade piiranguvööndite metsad, kus lageraiet enamasti teha ei saa.

Teisisõnu, kui on vaja kiita Eesti looduskaitset, siis on kaitsealade piiranguvööndite metsad (mida on umbes pool kaitsealustest metsadest) keskkonnaministeeriumi ametnike sõnul looduskaitse all ja avalikkus ei pea muretsema, et raiumine metsaloodusele liiga teeks.

Kuid raietest rääkides on kaitsealade piiranguvööndite metsad korraga arvatud kaitse alt välja ehk majandatavaks ja need sobivad suure raiemahu õigustamiseks väga hästi, sest niimoodi saab näidata majandatavate metsade suurt vanade puistute osakaalu. Kui suur osa vanadest puistutest asub väljaspool kaitsealasid, seda ei ole keskkonnaministeerium avaldanud juba aastakümneid. Põhjuseks saab olla ainult soov avalikkust eksitada ja suurt raiemahtu õigustada.

Kuid mis puudutab majandatavaid kuusikuid, selgub SMI eri aastate andmete võrdlemisel, et kui rangelt kaitstavaid ehk kaitsealade sihtkaitsevööndite metsi mitte arvestada, siis üle 80 aasta vanuste majandatavate kuusikute pindala on viimase kümne aastaga vähenenud koguni 25 protsenti.

Võib ju väita, et kuna sellised kuusikud on raieküpsed, tulebki need maha raiuda ja uuendada. Nagu varem öeldud, osa neist vanadest kuusikutest kasvab tegelikult kaitsealade piiranguvööndites, kus puistutel on teised funktsioonid kui tavalistel tulundusmetsadel, kuid avalikes andmetes näidatakse neid koos.

Kui räägiksime ainult väljaspool kaitstavaid alasid olevatest metsadest ehk tulundusmetsadest, siis oleks olukord veel hullem, aga kui palju hullem, seda me avalikest andmetest teada ei saa. Kuid ka koos kaitsealade piiranguvöönditega on vanade kuusikute pindala vähenemine kümne aastaga 25 protsenti ikka väga suur metsamajanduse mõju suhteliselt lühikese aja jooksul. On loogiline, et vanade puistute osakaalu vähenemisest ja nooremate puistute osakaalu suurenemisest tingituna suureneb ka metsade jooksev juurdekasv.

No kuulge! Kas ma tõesti peaks usaldama siin keskkonnaministrit, kes varjab ja keerutab? Oma allasutuse näol? Näidates asju nii nagu VAJA. Mitte päriselt nagu vaja, vaid nagu vaja oma maa (ja metsa) tapmiseks. Koos kõige juurdekuuluvaga!

Küsimusi tekitab viimaste aastate keskkonnaministrite käitumine, sest ei saa aru, kas nad osalevad samuti avalikkuse teadlikus eksitamises või on ise ametnike poolt eksitusse aetud. Näiteks praegune minister Marko Pomerants kinnitas 22. märtsi riigikogu infotunnis, et RMK 2017. aasta raiemaht on väiksem kui 2016. aasta oma, kuigi ta ise oli 2016. aasta detsembris kinnitanud RMK-le uueks perioodiks, sh 2017. aastaks, suuremad uuendusraiete pindalad kui 2015. aasta detsembris 2016. aastaks kinnitatud raiemaht.

Kas minister Pomerants valetas või uskus sinisilmselt Talijärve juhitavaid ametnikke ega süvenenudki sellesse, millistele paberitele oma allkirja paneb?

Kas ehk valija pole eksinud, kui on andnud "allkirja" aferistide ja maa vaenlaste tüüri juurde saamiseks? No mõelge ikka enne, kui annate selle voli ja kellele annate. Mõelge juba enne kohalikke valimisi! Sest siis, kui metsamajandajad on oma taskutesse piisavalt raha kogunud, pole meil enam metsi mida turismiga tegelajad saaks näidata ja kus omad inimesedki saaks käia akusid laadimas. Euroopa "tsiviliseeritus" on siin hoiatavaks näiteks, aga sedagi näevad vaid nägijad....

 

Paradiislik maa saab olema tulevikus vaid see, kus on asju, mida paradiisis näha tahetakse.