laupäev, 30. oktoober 2021

sept 2016 - Postimehe lisa Maa Elu, ametkonnad Tallinnast välja, toiltustus ERM-is eraettevõtjatele?

 

Thursday, September 1, 2016

MaaElu - Postimehe lisa


Maaelu tulevik ei pruugi olla väga hull, kui meil veel leidub mõtlevaid inimesi. Muidugi, ka hoolivaid!


Postimehe lisa MaaElu on päris asjalik ja põhjalik kohati. Kui lugesin seda lugu, siis tundsin, et kõik ei ole OTSE raha peale väljas, vaid tahavad raha ASJA eest!  Meie mets on väärt rohkem kui lihtsalt paberi- ja hakkepuit. ja seda ongi võimalik väärtustada. Mitte ainult rahalises mõttes, vaid ka oma valmistoodanguga Eestit atraktiivsemaks muutes. Kes ostab Eestis tehtud ülivägeva palkmaja või lastekiige, see võib suure tõenäosusega tulla ka sellele maale puhkama. Olen ikka ja jälle püüdnud selgeks teha, et seosed onv vahel väga peened ja vaevumärgatavad, sotsmeedias aga nimetab nii mõnigi nimekas arvamusliider sellist juttu marksistlikuks juraks. Eks see tõestab, et inimene, kes võib olla üliedukas ühel alal, on täielik võhik teisel.


 Valmisid marjajahud ning marjakrõpsud. Viimased ei sisalda muud kui terveid marju ja ökosuhkrut. Tänapäevases maailmas, kus raske on leida ilma lisaaineteta toiduainet, ongi see innovatsioon.

Põnev lugemine! Ja annab taas selgust mitmeteski seostes. Näiteks tänase päeva kuuma teemaga. ERM. Mind lausa üllatab kui vahutama paneb mõningaid inimesi see, et ERM-i juht Tõnis Lukas peab õigeks ise tagama suurema omarahastuse, pakkudes külalistele rahvuskööki. See peaks siis tähendama ka kohaliku toodangu kasutamist ja tegelikult ka müümist. Loomulikult peaks muuseumi toitlustuses olema müügil ka Taarapõllu toodang.. Või innovaatiivsus on samasugune sõnakõlks meie arvamusliidrite jaoks nagu missioonitunne? Aga miks nad siis sageli neil teemadel sõna võtavad? Kui tegelikkuses on valmis raha nimel kõik väärtused põhja laskma? (Ma ei räägi siin neist väärtustest nagu kooseluseadus ja illegaalid). Ka kõik väärtused on omavahel seotud. See, et maal on rahvas ja rahvus ja traditsioonid ja omapära. Et oleks põhjust tulla talupoodi, ERM-i, Eestisse. Mitte selleks, et siin süüa välismaiseid maisist tehtud kartulikrõpse või leida eest kõikjal nähtavat sarnasust.

 Mõned aastad tagasi algatas Edgar Kolts nii Eesti kui ka Euroopa mõistes enneolematu asja – tema töö tulemusena on Eestis nüüd hulk riigimetsa kuulutatud mahemetsaks. Need metsad asuvad Lõuna-Eestis ning tunnustamine on olnud suur paberitöö, mis käis koguni Brüsseli kaudu. Oli ju vaja tõestada, et õhk metsas on puhas, läheduses pole maanteid ega tööstust, lisaks kaardistada korjekohad. Mitte iga mari, mis mahemetsas nopitakse, pole mahe. Metsaannid peavad olema kogutud kaardistatud korjekohtadelt ning korjajal peavad olema dokumendid korras.

Mõnigi ärikas müüks ju metsa maha viimse pilpani ja põrutaks mujale puhkama ja omapära otsima!? Mis sest, et metsad ja rabad on hindamatu vara ja mida aeg edasi, seda rohkem inimesed maailmast seda otsima hakkavad. ja hindama. Kui meie suudame oma metsadki mahedaks teha ja sellega ka säiltada, siis oleme kõva rahvas!

Edaspidi on vaja mahemetsa tunnustust igal aastal uuendada ja maksta riigilõivu. Langus tunnistab, et protsess pole keeruline, kuid 1000eurone riigilõiv seab ettevõttele kohustuse varuda metsaande mehemoodi. Muidu pole lihtsalt mõtet tunnustust võtta, sest tooraine hind läheb liiga kalliks.

Küll oskab aga riik nöörida ka seda, kes palju teeb. Et siis poliitikust arvamusliider saaks sõita ringi 50 000 ametiautoga, ajal, kui maaelu autost kiiremini vähikäiku teeb!

 „Ilmad on muutunud, ei ole enam nii nagu kümme aastat tagasi, kui oli päikeseline lühike suvi. Nüüd on kestavad suved kauem, kuid samas pole lauspäikest. Marjade valmimisaeg on pikem ja sellepärast on need mahlasemad ja magusamad. Tasapisi hakkasime märkama, et teeme küll sama retsepti järgi mahlajooke, aga kliendid räägivad, et need on järjest magusamad. Siis selguski, et pikem suvi küpsetas marjad magusamaks ja saab hakkama hoopis vähema suhkruga,” jutustab Langus.

Ohoo, nii saabki vähendada suhkrutarbimist? ERM-i eraettevõtjast sööklaomanik pakuks ikkagi coca-colat.....
Siinsamas artikli juures räägitakse ka sellest, et meie kaubandusvõrgus pakuvad ka mahenäkse enamasti võõrtootjad. Taas, miks peab kulutama kallist kütust selleks, et neid kaugelt siia vedada? Hispaaniast, et hispaanlane siin puhates saaks neid osta? Narrus ju!?

Aga millist võileiba pakuks ärimees ERM-is?


 Võrreldes paljude rahvastega maailmas on eestlastel ühes asjas vägagi vedanud – meie kalurid pakuvad nii mageveekala kui ka Läänemere kala. Soolatud räim ja vürtsikilu on Eestimaal rikastanud mitme põlvkonna toiduvalikut.

Ärikale meeldiks Norra aegumisaja lähedal olev lõhe, mille puhul kasumimarginaal on suurem! Aga ennäe, meil on ometi võrreldes paljude rahvastega vedanud! Tahame kaotada oma eelise? Igal juhul tasub artiklit väga süvenenult lugeda! Nii oma pere ja kodu kui külaliste ja traditsioonide kontekstis.


 Mõnel laupäeval on Viimsi vabaõhumuuseumi turuplatsi parkimiskoht nii täis, et autole on kohta võimatu leida. See on paik, kus võib näha üsna prominentseid inimesi oma uhketest sõidukitest välja astumas. Ühtpidi on sel suhteliselt väikesel taluturul käia üsnagi prestiižikas, teisalt – ega paremat ostukohta neile, kes eelistavad ehtsat ja oma, läheduses olegi. Mõnevõrra pakuvad konkurentsi ehk ainult ammutuntud Viimsi lihapood ja hiljuti avatud Jaani lihapood Pirital. Pirita turg seevastu kiratseb oma kahe-kolme kauplejaga avamisest peale.

See juba tõsisem lugu. 

Vähetähtis pole ka see, et vabaõhumuuseum saab toimida koos taluturuga. Nagu ikka olen öelnud, on sellised asjad mitmes mõttes kasulikud mõlemale poolele. Külastajatest rääkimata. Ja küllap ka selles muuseumis käib välismaalasi....

Iga lause aga tekitab erinevaid mõtteid. Hea meel on, et oh häid lihapoode ja et taluturg püsib. Miks siis aga kiratsevat Pirita turgu üldse vaja? Samas, nagu lugeda, on ostjate arv siiski langemas. kas meie talunikud püüavad vaid kröösusi? Jutu järgi tahavad olla erilised, kuid klient pole mingi klient, kui tal sajaeurosed rahakoti vahelt ei turrita?

Vihmasel suvelõpu laupäeval on lettide taga enamasti siinsed püsikaupmehed, kes on kohale tulnud mitmelt poolt Eestist. Igal on oma sirm pea kohal, sest statsionaarseid katusealuseid napib. Suurima värske kauba valikuga hakkab silma kohe väravas koha sisse võtnud Valentina Suviste, kes on siin müünud turu algusest peale. Naine kasvatab kõike ise oma Pärnumaal Tahkurannas asuvas Mägra talus ilma taimemürke ja väetist kasutamata ehk siis täiesti puhtalt. Seetõttu ei ole näiteks porgandid kõik siledad ja ühesuguse kujuga. „Mul on eriline kaup, inimestele meeldib,ˮ ütleb Suviste. Ta murrab ühe tomati pooleks, et näidata, kui ilus lihane see seest on. Seda vilja tuleb kohelda nii õrnalt, et teistele ta selle müümist ei usalda.

 Kuna Tallinna keskturul müüdava odava Poola kaubaga, mis tuuakse Lätist kohale suurte autodega, pole võimalik üksikkasvatajal konkureerida, siis ongi Suviste Viimsis endale sobiva müügikoha leidnud. Ta on saanud turu omanikult ka ühe väikese majakese rendile. Siiski loodab naine, et ei pea talvekuudel igal laupäeval ja pühapäeval müüma, nagu varem nõuti. Pühapäevane müük talle üldse eriti ei meeldi, sest siis pole kraam enam värskelt peenralt võetud, nagu taluturu mõte ette näeb. „Tahan pakkuda eri sorte, kuid ainult oma kasvatatud, mitte naabrimehe toodangut, seetõttu on mahud väikesed,ˮ lausub ta. Sel põhjusel ei jaksa ta ka müüjat palgata ja peab ise kogu aeg leti taga olema.

 Asuva aia omanik Arvi Ootsing on oma õunte, ploomide, pirnide ja mahladega tulnud kohale kaugelt Põlvamaalt Ahjalt. Alustas siin müüki juuli lõpus ja nüüd läheb sügiseni välja. Kodust kaugel tuleb käia seepärast, et Lõuna-Eestis on aiad õunu täis ja kõigile ei jagu tahtjaid. Kindel ostjaskond on Asuva ubinatel Viimsis juba välja kujunenud ja peremees müügi üle ei kurda. Siiski käib ta siin müümas vaid laupäeviti, sest muidu sööks majutuskulud liiga suure osa teenistusest. Pealegi on pühapäeval müük nagunii väiksem.

Kodus küpsetatud leiba müüv Kai Valdmann ütleb, et ostjaid on jäänud Viimsis uute kaubakeskuste lisandumisel kõvasti vähemaks, sest neiski on nõndanimetatud talukauba letid, mis toimivad pealegi hommikust õhtuni. Leivakraami jagub tal turul müügiks ainult laupäevaks ja ühe päevaga uut laari ei küpseta, mistõttu käib ta turul müümas ainult kord nädalas. Naise küpsetatud leiba ostavad õnneks ka sellised tuntud söögikohad, nagu Noa, Tuljak ja  Oko ning üks hotell.

Turul on alati oma plussid. Ometi, kas tõesti arvatakse, et head asja tahetakse vaid laupäeval? Ja vihma käes seistes? Ehk ikkagi peaks olema siin ka väike turuhoone (KOV-i abiga?)? Ja ehk ikka peaks kedagi "usaldama" ning mitte tingimata ise kohal olema? Või teise võimalusena, oleks sellessamas hoones müüjal võimalik vajadusel ka ööbida? Või peaks müüjad lausa pugema mainitud Viimsi või Jaani lihapoe külje alla? Huvitav, kas nende omanike jaoks suurem klientide arv ei ole atraktiivne? Või võimalus müüa Kai leibasid, seda enam, et kaubakeskustes on talukauba letid? Miks siis Kai üldse nuriseb selle pärast, kui ise ei soovi oma kaupa kuhugi poodi jätta? Paku siis ise ka võimalust osta midagi "hommikust õhtuni"?

 Kitsejuustu müüv Rein, kes ei soovi oma teist nime öelda, ütleb, et selle hõrgutise tegemine tasub ennast ära, kui müüa õiglase hinnaga. Tema juustud maksavad 32 eurot kilo.

No need hinnad tunduvad olema ikkagi üleapaisutatud. "õiglane" see hind võib ju olla, kui oled rahul sellega, et enne lõunat käis üks klient, peale lõunat on nagu vaiksem olnud.....

 „Mina olen Kalev, kes teeb kala,ˮ  tutvustab ennast firma Kalevi Kala omanik ja pakub suitsutatud koha maitsta. Ühe sellise kala ees tuleb välja käia ligi kümme eurot. Kalev kurdab, et sellest ajast, kui turu ette sõidutee veerde tõmmati parkimist keelav kollane jutt, jäi külastajaid vähemaks. Kilomeetri kaugusele ei viitsi ju keegi raskeid turukotte tarida. Veel kaebab kalamüüja, et Viimsi elanikud armastavad kaua magada ja tulevad turule alles 11–12 paiku, aga nii jäävad kauplemiseks vaid loetud tunnid.

Probleeme ilmneb aga veelgi. No ei peeta parkimist millekski, kuigi aina räägitakse keskkonnast inimese jaoks? Mõtteainet peaks igathes jaguma igal arvamusliidril (ka sellel, kes "uhke limusiiniga turule tuleb", kui ka poliitikutel (ka neil, kes uhke maksumaksja rahaga ostetud autoga ehk turule tuleb).

Aga lugeda on muudki. Lugege kohe terve leht läbi ja mõelge kaasa!

 
********************************************
 
 

Thursday, September 8, 2016

Tallinn pole naba, riigiasutused uude pealinna!


Taas asjad liiguvad, aga hull lugu on sellega, et ei tea ju, kuhu liiguvad!?


Mõeldes otsustajate tasemele, siis pole rehvormidest midagi oodata. Head. Sest kas ikka on mõttekas asutusi LAIALI ajada? Mida annaks tegelikkuses see, kui need oleks ÜHES kohas, Kesk-Eestis, nii, et kellelgi poleks sinna vaja sõita 300 km? Valitsusasula kui sellise kooseksisteerimine, hoonetest ja kütmistest kuni ühise arvutivõrgu jpm? Kas ikka tõesti on lihtsam neid asju toimetada, kui ollakse üle Eesti laiali? No ei usu mina seda. Piirkond Kiltsist Pedjani oleks selle kõige jaoks parim, Kiltsit läbib ka ida-läänesuunaline maantee. Ühistransport on hea, elukoha võimalusi on piirkonnas tohutult,  nii uue "pealinna" kõrghoonetes, kui lähedalasuvates maapiirkondades. Otse loomulikult oleks sellest kasu suurele maapiirkonnale, nii taristu (k.a. näiteks rattateed mitmes suunas, mis muuhulgas tähendab ka tervislikke võimalusi sportlikult tööle tulla) paremaks muutmisel, kui tulubaasi paranemises. Muidugi võimaldaks ka kohatine kõrghoonestus tagada kompaktse asumi ja mitte ainult valitsusasutustele. Ka superministeeriumile, mille valmiva hoone saaks Tallinna rendile anda, nii et rahakadu ei oleks.
Tallinnast kaoksid suures osas ummikud. Üks härra küll soovitas Mäod, kuhu omal ajal taheti Mini-Eesti teha, aga see tähendaks 4-realist Tartu maanteed ja veel suuremat autoliiklust, mis ei kõlba kassi saba allagi! Vaja on kohta, kuhu liiguvad parimal juhul rongid, sest eeldatav ametnikearv võib ju olla tuhandetes. Bussidest jääb nende puhul väheks (kuigi Pärnu ja Rakvere suunalt tuleb siiski tagada mugav bussiliiklus, Tallinna ja Tartu suunalt saab aga hea rongiliikluse tõttu inimesed tööle tuua kui ka rongide täituvust parandada ja ka optimeerida. Muide, ma ei kahtlekski, et kaasaegsete ja LÄBIMÕELDUD lahenduste puhul muutuks Vägeva väga populaarseks ja sobivaks kandiks, nii töökohana, kui ka elupaigana. Rääkimata sellest, et lähedal on ka väärt loodust, kus puhata ja lõõgastuda. Kuni paarikümne km kaugusele on ju tohutult võimalusi elumaju ja krunte luua, kaugemalt saab tulla aga transpordiga ja nagu ütlesin, rong pakub väga häid võimalusi! Sest sõita saab mitte ainult Tallinna (sh lennujaama) vaid ka Riiga (sh lennujaama). Siis pole enam ka põhjust karta, et äärmiselt vajalik ühendus Riiaga oleks vähetasuv!

Kas meie lennujaam jääbki Ülemistele? Kahtlane, pigem tuleb see kunagi nagunii Tallinnast välja viia. Küllap leiab ka hea koha Kesk-Eestis.

Väga tahaks otsustajatelt kuulda, mis on minu nägemuses naiivset? Või millised on sellise variandi miinused? Või hoopiski plussid, mida ma näha ei oska? Muide, võtku keegi seda irooniana, aga Vägeva pagulaste jaoks oleks ka asi loomulikum. Ametiasutused lähedal, igasugune suhtlemine käepärane! Mõtlen seda ettepanekut tõsiselt ja veel kord palun arvamusliidritel ja poliitikutel/erakondadel kommenteerida siin varianti, mis oleks vastupidine lailaipillutatusele.

 Aga miks peab kogu elu ainult pealinnas käima nagu siiani?Egas kogu vabariik ikka ühte linna ei mahu ja mõni tahabki kaugemal elada.Ma näen oma laste pealt ära,kui närviliseks pealinna elu neid muudab.Mu meelest oleks just õiglane,kui ka pealinna rahvas oleks sunnitud muu vabariigiga tuttavaks saama,mitte nii et nt. Valga ,Narva või Põlva elanik PEAB Tallinnas käima-kas nende jaoks pole siis tee pikk?See on samasugune pseudo probleem nagu iga-aastane presidendi vastuvõtt-KUI see toimub Tallinnas ei kuule vingumist,aga niipea,kui see peaks kuskil teises linnas olema, hakkab kiun peale,et ikka nii kaugele vaja sõita ja ööbimise eest vaja maksta jne.No miks on meil võrdsed ja võrdsematest võrdsed,kui viisakalt küsida?

Selline arvamus FB-st lisaks.  
 
******************************************************
 
http://majandus24.postimees.ee/3831333/tartu-ettevotjad-eesti-rahva-muuseumi-restoran-meelitab-meie-tootajaid-ule?_ga=1.63295535.1432832443.1466536064

Kui ettevõtjad on sellisel tasemel, siis neile toitlustust ERM-is küll ei tohi võimaldada!  Ning kahtlen, kas vaid palk on see, mille tõttu töötajad "üle lähevad"! Veelgi enam, kuidas seda küll tööturu kahjustamiseks nimetada?

 Pöördumisele kirjutasid alla Neinar Seli, Verni Loodmaa, Olga Aasav, Priit Reiman, Lauri Kasemets ja Joel Ostrat.

Kas keegi oskab öelda, millistes söögikohtades saab nende pakutavat nautida?
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar