Thursday, September 1, 2016
MaaElu - Postimehe lisa
Maaelu tulevik ei pruugi olla väga hull, kui meil veel leidub mõtlevaid inimesi. Muidugi, ka hoolivaid!
Postimehe lisa MaaElu on päris asjalik ja põhjalik kohati. Kui lugesin
seda lugu, siis tundsin, et kõik ei ole OTSE raha peale väljas, vaid
tahavad raha ASJA eest! Meie mets on väärt rohkem kui lihtsalt paberi-
ja hakkepuit. ja seda ongi võimalik väärtustada. Mitte ainult rahalises
mõttes, vaid ka oma valmistoodanguga Eestit atraktiivsemaks muutes. Kes
ostab Eestis tehtud ülivägeva palkmaja või lastekiige, see võib suure
tõenäosusega tulla ka sellele maale puhkama. Olen ikka ja jälle püüdnud
selgeks teha, et seosed onv vahel väga peened ja vaevumärgatavad,
sotsmeedias aga nimetab nii mõnigi nimekas arvamusliider sellist juttu
marksistlikuks juraks. Eks see tõestab, et inimene, kes võib olla
üliedukas ühel alal, on täielik võhik teisel.
Valmisid marjajahud ning marjakrõpsud. Viimased ei sisalda muud kui
terveid marju ja ökosuhkrut. Tänapäevases maailmas, kus raske on leida
ilma lisaaineteta toiduainet, ongi see innovatsioon.
Põnev lugemine! Ja annab taas selgust mitmeteski seostes. Näiteks tänase
päeva kuuma teemaga. ERM. Mind lausa üllatab kui vahutama paneb
mõningaid inimesi see, et ERM-i juht Tõnis Lukas peab õigeks ise tagama
suurema omarahastuse, pakkudes külalistele rahvuskööki. See peaks siis
tähendama ka kohaliku toodangu kasutamist ja tegelikult ka müümist.
Loomulikult peaks muuseumi toitlustuses olema müügil ka Taarapõllu
toodang.. Või innovaatiivsus on samasugune sõnakõlks meie
arvamusliidrite jaoks nagu missioonitunne? Aga miks nad siis sageli neil
teemadel sõna võtavad? Kui tegelikkuses on valmis raha nimel kõik
väärtused põhja laskma? (Ma ei räägi siin neist väärtustest nagu
kooseluseadus ja illegaalid). Ka kõik väärtused on omavahel seotud. See,
et maal on rahvas ja rahvus ja traditsioonid ja omapära. Et oleks
põhjust tulla talupoodi, ERM-i, Eestisse. Mitte selleks, et siin süüa
välismaiseid maisist tehtud kartulikrõpse või leida eest kõikjal
nähtavat sarnasust.
Mõned aastad tagasi algatas Edgar Kolts nii Eesti kui ka Euroopa mõistes
enneolematu asja – tema töö tulemusena on Eestis nüüd hulk riigimetsa
kuulutatud mahemetsaks. Need metsad asuvad Lõuna-Eestis ning
tunnustamine on olnud suur paberitöö, mis käis koguni Brüsseli kaudu.
Oli ju vaja tõestada, et õhk metsas on puhas, läheduses pole maanteid
ega tööstust, lisaks kaardistada korjekohad. Mitte iga mari, mis
mahemetsas nopitakse, pole mahe. Metsaannid peavad olema kogutud
kaardistatud korjekohtadelt ning korjajal peavad olema dokumendid
korras.
Mõnigi ärikas müüks ju metsa maha viimse pilpani ja põrutaks mujale
puhkama ja omapära otsima!? Mis sest, et metsad ja rabad on hindamatu
vara ja mida aeg edasi, seda rohkem inimesed maailmast seda otsima
hakkavad. ja hindama. Kui meie suudame oma metsadki mahedaks teha ja
sellega ka säiltada, siis oleme kõva rahvas!
Edaspidi on vaja mahemetsa tunnustust igal aastal uuendada ja maksta
riigilõivu. Langus tunnistab, et protsess pole keeruline, kuid
1000eurone riigilõiv seab ettevõttele kohustuse varuda metsaande
mehemoodi. Muidu pole lihtsalt mõtet tunnustust võtta, sest tooraine
hind läheb liiga kalliks.
Küll oskab aga riik nöörida ka seda, kes palju teeb. Et siis poliitikust
arvamusliider saaks sõita ringi 50 000 ametiautoga, ajal, kui maaelu
autost kiiremini vähikäiku teeb!
„Ilmad on muutunud, ei ole enam nii nagu kümme aastat tagasi, kui oli
päikeseline lühike suvi. Nüüd on kestavad suved kauem, kuid samas pole
lauspäikest. Marjade valmimisaeg on pikem ja sellepärast on need
mahlasemad ja magusamad. Tasapisi hakkasime märkama, et teeme küll sama
retsepti järgi mahlajooke, aga kliendid räägivad, et need on järjest
magusamad. Siis selguski, et pikem suvi küpsetas marjad magusamaks ja
saab hakkama hoopis vähema suhkruga,” jutustab Langus.
Ohoo, nii saabki vähendada suhkrutarbimist? ERM-i eraettevõtjast sööklaomanik pakuks ikkagi coca-colat.....
Siinsamas artikli juures räägitakse ka sellest, et meie kaubandusvõrgus
pakuvad ka mahenäkse enamasti võõrtootjad. Taas, miks peab kulutama
kallist kütust selleks, et neid kaugelt siia vedada? Hispaaniast, et
hispaanlane siin puhates saaks neid osta? Narrus ju!?
Aga millist võileiba pakuks ärimees ERM-is?
Võrreldes paljude rahvastega maailmas on eestlastel ühes asjas vägagi vedanud –
meie kalurid pakuvad nii mageveekala kui ka Läänemere kala. Soolatud
räim ja vürtsikilu on Eestimaal rikastanud mitme põlvkonna toiduvalikut.
Ärikale meeldiks Norra aegumisaja lähedal olev lõhe, mille puhul
kasumimarginaal on suurem! Aga ennäe, meil on ometi võrreldes paljude
rahvastega vedanud! Tahame kaotada oma eelise? Igal juhul tasub artiklit
väga süvenenult lugeda! Nii oma pere ja kodu kui külaliste ja
traditsioonide kontekstis.
Mõnel laupäeval on Viimsi vabaõhumuuseumi turuplatsi parkimiskoht nii
täis, et autole on kohta võimatu leida. See on paik, kus võib näha üsna
prominentseid inimesi oma uhketest sõidukitest välja astumas. Ühtpidi on
sel suhteliselt väikesel taluturul käia üsnagi prestiižikas, teisalt –
ega paremat ostukohta neile, kes eelistavad ehtsat ja oma, läheduses
olegi. Mõnevõrra pakuvad konkurentsi ehk ainult ammutuntud Viimsi
lihapood ja hiljuti avatud Jaani lihapood Pirital. Pirita turg seevastu
kiratseb oma kahe-kolme kauplejaga avamisest peale.
See juba tõsisem lugu.
Vähetähtis pole ka see, et vabaõhumuuseum saab toimida koos taluturuga.
Nagu ikka olen öelnud, on sellised asjad mitmes mõttes kasulikud
mõlemale poolele. Külastajatest rääkimata. Ja küllap ka selles muuseumis
käib välismaalasi....
Iga lause aga tekitab erinevaid mõtteid. Hea meel on, et oh häid
lihapoode ja et taluturg püsib. Miks siis aga kiratsevat Pirita turgu
üldse vaja? Samas, nagu lugeda, on ostjate arv siiski langemas. kas meie
talunikud püüavad vaid kröösusi? Jutu järgi tahavad olla erilised, kuid
klient pole mingi klient, kui tal sajaeurosed rahakoti vahelt ei
turrita?
Vihmasel suvelõpu laupäeval on lettide taga enamasti siinsed
püsikaupmehed, kes on kohale tulnud mitmelt poolt Eestist. Igal on oma
sirm pea kohal, sest statsionaarseid katusealuseid napib. Suurima värske
kauba valikuga hakkab silma kohe väravas koha sisse võtnud Valentina
Suviste, kes on siin müünud turu algusest peale. Naine kasvatab kõike
ise oma Pärnumaal Tahkurannas asuvas Mägra talus ilma taimemürke ja
väetist kasutamata ehk siis täiesti puhtalt. Seetõttu ei ole näiteks
porgandid kõik siledad ja ühesuguse kujuga. „Mul on eriline kaup,
inimestele meeldib,ˮ ütleb Suviste. Ta murrab ühe tomati pooleks, et
näidata, kui ilus lihane see seest on. Seda vilja tuleb kohelda nii
õrnalt, et teistele ta selle müümist ei usalda.
Kuna Tallinna keskturul müüdava odava Poola kaubaga, mis tuuakse Lätist
kohale suurte autodega, pole võimalik üksikkasvatajal konkureerida, siis
ongi Suviste Viimsis endale sobiva müügikoha leidnud. Ta on saanud turu
omanikult ka ühe väikese majakese rendile. Siiski loodab naine, et ei
pea talvekuudel igal laupäeval ja pühapäeval müüma, nagu varem nõuti.
Pühapäevane müük talle üldse eriti ei meeldi, sest siis pole kraam enam
värskelt peenralt võetud, nagu taluturu mõte ette näeb. „Tahan pakkuda
eri sorte, kuid ainult oma kasvatatud, mitte naabrimehe toodangut,
seetõttu on mahud väikesed,ˮ lausub ta. Sel põhjusel ei jaksa ta ka
müüjat palgata ja peab ise kogu aeg leti taga olema.
Asuva aia omanik Arvi Ootsing on oma õunte, ploomide, pirnide ja
mahladega tulnud kohale kaugelt Põlvamaalt Ahjalt. Alustas siin müüki
juuli lõpus ja nüüd läheb sügiseni välja. Kodust kaugel tuleb käia
seepärast, et Lõuna-Eestis on aiad õunu täis ja kõigile ei jagu
tahtjaid. Kindel ostjaskond on Asuva ubinatel Viimsis juba välja
kujunenud ja peremees müügi üle ei kurda. Siiski käib ta siin müümas
vaid laupäeviti, sest muidu sööks majutuskulud liiga suure osa
teenistusest. Pealegi on pühapäeval müük nagunii väiksem.
Kodus küpsetatud leiba müüv Kai Valdmann ütleb, et ostjaid on jäänud
Viimsis uute kaubakeskuste lisandumisel kõvasti vähemaks, sest neiski on
nõndanimetatud talukauba letid, mis toimivad pealegi hommikust õhtuni.
Leivakraami jagub tal turul müügiks ainult laupäevaks ja ühe päevaga uut
laari ei küpseta, mistõttu käib ta turul müümas ainult kord nädalas.
Naise küpsetatud leiba ostavad õnneks ka sellised tuntud söögikohad,
nagu Noa, Tuljak ja Oko ning üks hotell.
Turul on alati oma plussid. Ometi, kas tõesti arvatakse, et head asja
tahetakse vaid laupäeval? Ja vihma käes seistes? Ehk ikkagi peaks olema
siin ka väike turuhoone (KOV-i abiga?)? Ja ehk ikka peaks kedagi
"usaldama" ning mitte tingimata ise kohal olema? Või teise võimalusena,
oleks sellessamas hoones müüjal võimalik vajadusel ka ööbida? Või peaks
müüjad lausa pugema mainitud Viimsi või Jaani lihapoe külje alla?
Huvitav, kas nende omanike jaoks suurem klientide arv ei ole
atraktiivne? Või võimalus müüa Kai leibasid, seda enam, et
kaubakeskustes on talukauba letid? Miks siis Kai üldse nuriseb selle
pärast, kui ise ei soovi oma kaupa kuhugi poodi jätta? Paku siis ise ka
võimalust osta midagi "hommikust õhtuni"?
Kitsejuustu müüv Rein, kes ei soovi oma teist nime öelda, ütleb, et
selle hõrgutise tegemine tasub ennast ära, kui müüa õiglase hinnaga.
Tema juustud maksavad 32 eurot kilo.
No need hinnad tunduvad olema ikkagi üleapaisutatud. "õiglane" see hind
võib ju olla, kui oled rahul sellega, et enne lõunat käis üks klient,
peale lõunat on nagu vaiksem olnud.....
„Mina olen Kalev, kes teeb kala,ˮ tutvustab ennast firma Kalevi Kala
omanik ja pakub suitsutatud koha maitsta. Ühe sellise kala ees tuleb
välja käia ligi kümme eurot. Kalev kurdab, et sellest ajast, kui turu
ette sõidutee veerde tõmmati parkimist keelav kollane jutt, jäi
külastajaid vähemaks. Kilomeetri kaugusele ei viitsi ju keegi raskeid
turukotte tarida. Veel kaebab kalamüüja, et Viimsi elanikud armastavad
kaua magada ja tulevad turule alles 11–12 paiku, aga nii jäävad
kauplemiseks vaid loetud tunnid.
Probleeme ilmneb aga veelgi. No ei peeta parkimist millekski, kuigi aina
räägitakse keskkonnast inimese jaoks? Mõtteainet peaks igathes jaguma
igal arvamusliidril (ka sellel, kes "uhke limusiiniga turule tuleb", kui
ka poliitikutel (ka neil, kes uhke maksumaksja rahaga ostetud autoga
ehk turule tuleb).
Aga lugeda on muudki. Lugege kohe terve leht läbi ja mõelge kaasa!
********************************************
Thursday, September 8, 2016
Tallinn pole naba, riigiasutused uude pealinna!
Taas asjad liiguvad, aga hull lugu on sellega, et ei tea ju, kuhu liiguvad!?
Mõeldes otsustajate tasemele, siis pole rehvormidest midagi oodata.
Head. Sest kas ikka on mõttekas asutusi LAIALI ajada? Mida annaks
tegelikkuses see, kui need oleks ÜHES kohas, Kesk-Eestis, nii, et
kellelgi poleks sinna vaja sõita 300 km? Valitsusasula kui sellise
kooseksisteerimine, hoonetest ja kütmistest kuni ühise arvutivõrgu jpm?
Kas ikka tõesti on lihtsam neid asju toimetada, kui ollakse üle Eesti
laiali? No ei usu mina seda. Piirkond Kiltsist Pedjani oleks selle kõige
jaoks parim, Kiltsit läbib ka ida-läänesuunaline maantee. Ühistransport
on hea,
elukoha võimalusi on piirkonnas tohutult, nii uue "pealinna"
kõrghoonetes, kui lähedalasuvates maapiirkondades. Otse loomulikult
oleks sellest kasu suurele maapiirkonnale, nii taristu (k.a. näiteks
rattateed mitmes suunas, mis muuhulgas tähendab ka tervislikke võimalusi
sportlikult tööle tulla) paremaks muutmisel, kui tulubaasi paranemises.
Muidugi võimaldaks ka kohatine kõrghoonestus tagada kompaktse asumi ja
mitte ainult valitsusasutustele. Ka superministeeriumile, mille valmiva
hoone saaks Tallinna rendile anda, nii et rahakadu ei oleks.
Tallinnast kaoksid suures osas ummikud. Üks härra küll soovitas Mäod,
kuhu omal ajal taheti Mini-Eesti teha, aga see tähendaks 4-realist Tartu
maanteed ja veel suuremat autoliiklust, mis ei kõlba kassi saba allagi!
Vaja on kohta, kuhu liiguvad parimal juhul rongid, sest eeldatav
ametnikearv võib ju olla tuhandetes. Bussidest jääb nende puhul väheks
(kuigi Pärnu ja Rakvere suunalt tuleb siiski tagada mugav bussiliiklus,
Tallinna ja Tartu suunalt saab aga hea rongiliikluse tõttu inimesed
tööle tuua kui ka rongide täituvust parandada ja ka optimeerida. Muide,
ma ei kahtlekski, et kaasaegsete ja LÄBIMÕELDUD lahenduste puhul muutuks
Vägeva väga populaarseks ja sobivaks kandiks, nii töökohana, kui ka
elupaigana. Rääkimata sellest, et lähedal on ka väärt loodust, kus
puhata ja lõõgastuda. Kuni paarikümne km kaugusele on ju tohutult
võimalusi elumaju ja krunte luua, kaugemalt saab tulla aga transpordiga
ja nagu ütlesin, rong pakub väga häid võimalusi! Sest sõita saab mitte
ainult Tallinna (sh lennujaama) vaid ka Riiga (sh lennujaama). Siis pole
enam ka põhjust karta, et äärmiselt vajalik ühendus Riiaga oleks
vähetasuv!
Kas meie lennujaam jääbki Ülemistele? Kahtlane, pigem tuleb see kunagi
nagunii Tallinnast välja viia. Küllap leiab ka hea koha Kesk-Eestis.
Väga tahaks otsustajatelt kuulda, mis on minu nägemuses naiivset? Või
millised on sellise variandi miinused? Või hoopiski plussid, mida ma
näha ei oska? Muide, võtku keegi seda irooniana, aga Vägeva pagulaste
jaoks oleks ka asi loomulikum. Ametiasutused lähedal, igasugune
suhtlemine käepärane! Mõtlen seda ettepanekut tõsiselt ja veel kord
palun arvamusliidritel ja poliitikutel/erakondadel kommenteerida siin
varianti, mis oleks vastupidine lailaipillutatusele.
Aga
miks peab kogu elu ainult pealinnas käima nagu siiani?Egas kogu
vabariik ikka ühte linna ei mahu ja mõni tahabki kaugemal elada.Ma näen
oma laste pealt ära,kui närviliseks pealinna elu neid muudab.Mu meelest
oleks just õiglane,kui ka pealinna rahvas
oleks sunnitud muu vabariigiga tuttavaks saama,mitte nii et nt. Valga
,Narva või Põlva elanik PEAB Tallinnas käima-kas nende jaoks pole siis
tee pikk?See on samasugune pseudo probleem nagu iga-aastane presidendi
vastuvõtt-KUI see toimub Tallinnas ei kuule vingumist,aga niipea,kui see
peaks kuskil teises linnas olema, hakkab kiun peale,et ikka nii kaugele
vaja sõita ja ööbimise eest vaja maksta jne.No miks on meil võrdsed ja
võrdsematest võrdsed,kui viisakalt küsida?
Selline arvamus FB-st lisaks.
******************************************************
http://majandus24.postimees.ee/3831333/tartu-ettevotjad-eesti-rahva-muuseumi-restoran-meelitab-meie-tootajaid-ule?_ga=1.63295535.1432832443.1466536064
Kui ettevõtjad on sellisel tasemel, siis neile toitlustust ERM-is küll
ei tohi võimaldada! Ning kahtlen, kas vaid palk on see, mille tõttu
töötajad "üle lähevad"! Veelgi enam, kuidas seda küll tööturu
kahjustamiseks nimetada?
Pöördumisele kirjutasid alla Neinar Seli, Verni Loodmaa, Olga Aasav, Priit Reiman, Lauri Kasemets ja Joel Ostrat.
Kas keegi oskab öelda, millistes söögikohtades saab nende pakutavat nautida?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar