Wednesday, November 13, 2013
Kuidas üksikpoliitikud tee leiavad?
http://www.loodusajakiri.ee/valjaanded/loodusesober/
Alustuseks juhtkiri ja Arne Ader`i pildid. Kuskil pesitses habekakk, Karula rahvuspargil juubel, head ettevõtmised Sakus, jm. Siis aga lugu kuidas Rail Baltic trügib Nabalasse. Kuidas ta sinna trügib? Aga vaatame, mis veel ilusat. Remo Savisaar otsib ja leiab sügisesi noote, tema käikudel mõtetes vaatlejana kaasas olemine annab natuke aimu sellest, mida tähendavad inimesele sellised hetked. Muidugi teeb kadedaks kui tagasi tuleb ta korvitäie kuuseriisikatega ja kirjeldab õrritades nende või sees praadimisest....
Matsalus, pange tähele, see Läänemaal, mitte Brüsselis, saab aga omad elamused, olles esimese rõdu esimeses reas. Nagu naudib Ingmar Muusikus. Nauditavat lugemist veelgi. Kuni jõuan absoluutse loodusemehe Urmas Sellis`e kirjutiseni "Üksirändamise ime". Loodust juba ammu põhjalikult uuritud, kaasaegne GPS-seadme kasutamine aga annab tihti täiesti uut infot. See aga näitab samas, kui vähe me ikkagi looduse seoseid mõistame! Kuidas nad leiavad tee sama puu otsa Keenias või Ukrainas? Ja kas on ka ületamatuid takistusi? Ikka on. Kasvõi surm. Tihti kindlasti inimese käe läbi, otsesemalt või kaudsemalt.
Mida näevad aga poliitikud? Tahaks päris teada kohe. ja kuhu nad siis ikkagi rändavad? Ehk peaks poliitikutele ja majandusmini ametnikel tegema kohustuslikke looduse päevi, koos kontrolltöö ja eksamitega? Ja muidugi väljasõiduga loodusesse. Siis ehk ei tehtaks selliseid asju. Konkreetselt trassivariante läbi Nabala, üldisemalt mõttetut raudteed. Mida aeg edasi, seda rohkem selgub, et erinevad kauba ja reisijate arvu prognoosid (nagu ka Via Baltica puhul) kipuvad reaalsuset väga kaugele jääma. Miks siis ikkagi tahetakse seda nii väga? Nii väga, et ollakse valmis loodust tükeldama ja lõhkuma? Kaotades ainsa tõelise väärtuse meile, inimestele, meie looduse tuleviku? Ja mingil hetkel jõudsin vist arusaamisele. Põhjuseks on mingid kompleksid. Nagu lastel, kui nad kipuvad olema tõrjutud, siis valitakse mingi tegevusala (graffiti, getokultuur vm), et mingis seltskonnas olla siiski tegija ja pildil. Ja kui terve Euroopa tahab arendada kiirraudteed, siis meie ikka ka! Nii saame ju ka ehk ühispildil ronida suurte tegijate kõrvale, välistades võimaluse olla mina ise! Ronides kasvõi Itaalia tegija kõrvale, selle, kelle riigis tapetakse lihtsalt niisama miljoneid rändlinde. Muutudes sellega samasuguseks nagu needki südametud mõrtsukad. Peaasi, et õnnis tunne kestaks või hetkegi veel.
See, et kaupade vedu tulevikus hakkab igal pool vähenema, kütuse vähenemise tõttu, polegi oluline. Kuigi rongiga vedu oleks justkui säästvam, ei nähta selleks tehtud nõttetuid hiigelkulutusi ega ka hilisemaid ülalpidamiskulusid. Igale tipp-poliitikule oma tee? Ei kõlba siis sõita vaiksel raudteel mõnusa rongiga väikese ringiga? Et aknast välja vaadata ja märgata, millisel imelisel maal elame?
Rail Baltic peaks väidetavalt ka turismindust elavdama. Kas senine lähenemine:
, * et liiga vähe lubatakse põlevkivi kaevandada
* et liiga vähe lubatakse metsa raiuda
*et liiga vähe saab ammutada paasi ja turvast ja põhjavett
*et väliselt pikeneb eluiga, aga tegelikkuses elame kui ühepäevaliblikad
* et liiga vähe toodame elektrit, ehitame tuulikuid jm elektri eksportimiseks
* et liiga vähe kulutame betooni, rauda jm ehk tegelikult looduse kao hinnaga saadut mõttetutele viaduktidele, priiskavale valgusreostusele jm
....
Kas turist ikka tuleks tulevikus siia shokiturismi nautima? Ja kes neid teenindaks? Või olekski shokiturism just selline - vaatad aknast suurel kiirusel välja ja süda läheb pahaks?
Kui poliitik või ametnik tahab rännata, siis tehku oma valikud. Mingu näiteks lennukiga. Kasvõi üksi. Kui tee leiab. Laske aga inimestel rännata nii, et me võimalikult vähe peaks kahjustama loodust.
Tiit Maran küll kutsub artiklis üles mõistlikkusele ja kiirustamise vältimisele, nagu ka õiguskantsler viitas. Paraku tundub aga, et nii kantsler, Nabala, inimesed - on vaid segavad faktorid ja ei tähenda midagi ei Siimule ega Andrusele, teistest rääkimata. Sest nemad tahavad pildile....
Värske uudis!
http://uudised.err.ee/index.php?06291074
Rootsist saadud nõuannete tõttu hakkame märkama ka oma inimest?
Kas aga selliste kiirustavate eellahendustega nagu siiani olnud, jääb alles usk aususesse? Et inimesed muutuvad ja hakkavad mõistma? Väga raske! Teades, kuidas meil miski valmis tehakse ja hilisem ei huvita enam kedagi? Ning vastuseisjate rahustamiseks võib ju kõike rääkida. Ega siis "soovimised-tahtmised" ei kohusta seda hiljem tegema....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar