Elus peded!

Ühe artikli pealkiri on "Pederastid ja Surm". Viimaste päevade tunne, et isegi haritud inimesed kipuvad ületama mingeid mõttelisi piire (mis ühe jaoks kõrgemal, teisele madalamal ja ühtset piiri polegi!), mis siis segu eetikast ja ei tea millest kõigest veel.

http://arvamus.postimees.ee/980422/meelis-niinepuu-pederastid-ja-surm

http://www.postimees.ee/980316/juku-kalle-raid-demokraatia-saabub-eestisse-kui-yana-toom-saab-kuuli-pahe

Niisiis, surmast rohkem teisest hiilgavast sõnavõtust (kestvad, tormilised kiiduavaldused,- nagu oli omal ajal Ljonja kõnede stenogrammis rahvasaadikute ees)..

Ma ei tea! Kuskil on piir ja kuigi omavahelistes kõnelustes võib olla ehk veidi emotsionaalsem, siis ametlikes ja poolametlikes, kuulugu siis nende hulka, mis iganes, peaks rohkem jälgima eelkõige enda ütlemisi ning tajuma. Tajuma viisakust, soliidsust, eetikat jne. Jah, kuigi kuskil keegi öelnud, et ka Riigikogu jaoks eetika arusaamatu termin, või eelkõige riigikogulaste jaoks, siis see vägisi nende endi sõnavõttude järel see kuvand rahva hulgas süveneb. Ja väga tugevalt. Ometi, ei tahaks ma pederastiks sõimata ühtki Riigikogu liiget, omasooiharate eest võitlejaid (mis kaunis sõna - omasooihar - kõlab nagu iharad-kiharad!), rongilembide vastaseid, selgelt ennast eksponeerijaid, ebasümpaatset või teisel arvamusel olevat poliitikut ja kompleksides vaevlejaid ega kedagi teist.
Kui aus olla, siis sõna "pede" olen ikka kasutanud. Siiski, mitte õeluse kontekstis. Pigem poolnaljatamisi ja eelkõige ühest anekdoodist lähtudes.
"Räägitakse, et pedesid pidi olema u 7%. Ei saa aru, kuidas siis autojuhtide hulgas neid niii palju on!"....

See ei tähenda ka seda, et autojuhid oleksid peded või omasooiharad või geid... Muide, isegi selle päris hea anekdoodi puhul pisut kaalun, kas seda alati ikka rääkida ja kas üldse rääkida. Mis on tulemus? Kalduvust rohkem rääkida või mingit terminit eelnevatest kasutada - see sõltub ikka väga paljudest asjadest. Igatahes ei sobi kui inimeste jutt läheb jäledaks. Eriti avalikult sõnavõtvate ajakirjanike, poliitikute, näitlejate, lauljate või oma arust "kultuuriinimeste" või ei tea kelle "kuulsuse" suust. Paraku on just nemad mingis mõttes eeskujuks, k.a. lastele. Nii et see ei ole tihti ilus, mis meil siin ümberringi "lainetab"! Isegi sellelt inimeselt, kes ehk täiesti hea eesmärgi nimel ja parimate soovidega leiab, et midagi saab kritiseerida vaid tatti pritsides, ropendades või muud moodi tegelikkuses endale "tähelepanu tõmmates".  Vastik, vastik, vastik, nagu ütles jänes teleekraanil... Ehk peaks jänesepreilile nüüd kaasaegsemaid sõnu suhu panema?

Muidugi, ikka on oht, et mingil teemal (olgu see siis pedendus, keegi ahju või kuul kuhugi) arvamust avaldades leiab keegi, et õhutad vaenu. Kuigi üritad arvamust viisakalt väljendada. Mis sest, et teisele inimesele tundub mõne geiaktivisti ja -kaitsja olek ja sõnavõtt niivõrd jäle, et tolle käitumine võiks ehk ise olla vaenuõhutamine? Ole sa siis või jurist. Kusjuures see vähendab muidugi ka austust juritide kui selliste vastu. Igatahes, mõningad seltsimehed ja nende avalikkuse ees esinemine mitte ei suurenda tolerantsust millegi vastu, vaid ajab tigedaks. Eriti kui hinnatud väärtuste asemel kahtlasevõitu "tõde" igal moel püütakse inimestele selgitada või peale suruda...


Vastik, vastik, vastik...

P.S. Ja ärgu keegi solvugu. Oma kodus on omad valikud. Kuid ärge tooge oma õelust, kadedust ja ei tea mida veel teiste ette, jätate vaid endast  mulje! Mulje, mis teist hea arvamuse ära rikub, mis sest, et leidub ka "tõelisi" fänne. Kuigi vaevalt neistki paremat muljet jääb...

Seda enam, et avalik ruum on me kõigi kodu ja tasub püüda mõista, et igale ühele matslikkus ei meeldi kohe teps mitte! Tema kodus...