Vanad dokumendid kõnelevad...

Ükspäev tuli kellegagi jutuks uutmise ajast pärit sündmus ja mitte ei tulnud meelde, millal täpselt see oli.

Aga paber on see, kus kõik kirjas. Ha-Ha, pabereid vaadates saab selgeks, et pole midagi uut siin päikese all! Ja mõned asjad ei muutu kunagi...

Aga too lugu sai alguse "Valgevene meetodist". Aasta oli 1986. Seal koondati ära väljaveorongide abid või midagi sellist ja kogu Nõukogude Liit pidi sellega kaasa minema. Meie ainuke mure oli see, et meil neid polnudki, kuid koondada kedagi tuli. Ja tollal oli paljudes peatustes kassad, seetõttu kellegi hiilgav mõistus käis välja idee koondada .... piletimüüjad rongides. Tehtigi seda päevapealt ning piletimüük taheti suruda diiselrongijuhtide abide kaela. Kuna suhtumine oli nagu orjadesse, hakati sellele vastu.  Ülemusi ei huvitanud aga mingid mured. Mis tegelikult olid tõsised: kus hoida pileteid, mis teha siis kui kiirusepiirangu tõttu ei tohi pileteid müüa (ehk kabiinist lahkuda ohutuse tõttu) ja kiirusepiirang 60 km/h kehtis tollal Tallinnast Tootsini näiteks. Üks tipptasemel ülemuste mõistuse näide tulenes küsimusest, et mida teha kui hetkeks näit kabiini jäetud piletid, kogusummas 300 rubla, keegi ära varastab? Selle peale arvas üks ülemus, et tasub enamus pileteid koju jätta ja võtta kaasa vaid natuke, ütleme 3 rubla eest. Pilet Pärnust maksis vist aga 2.60......

Tegelikult on tänapäevalgi selliseid säravaid helkureid, kes midagi ei tea töö spetsiifikast, aga no tarkus vaja ju välja lasta paista....

Lühidalt öeldes, ülemused said hakkama oma pugemise tõttu kaugete ülemuste ees totaalse käkiga, lahendada ei tahtnud ega osanud. Asi läks niikaugele, et kõik (!) juhiabid lubati lahti lasta kui pileteid vastu ei võeta. Aega aga läks, reisijad enam pileteid osta ei tahtnud ja piletitulu langes kohutavalt. Võimalik, et paari kuu jooksul oli kahjum paarsada tuhat rubla, mis oli röögatu summa. Õnneks aga oli meestel siis aga rohkem selgroogu kui tänapäeval ja otsustavus oli see, mis ei lasknud sellel lollusel võitu saada. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui võtsin pileti välja ja see oli Moskvasse sõiduks. Kohtusin Teede- ja Sideministeeriumi vedurimajanduse osakonna juhiga Moskva kõrghoone tipus, rääkisin loo ära ja tagajärg oli käes mõnda aega hiljem...

Sebimist oli muidugi ka Balti Raudteekonnas, Riias. Kust siis hiljem tuldi ka ja teatati, et sellist tööd peale sundida ei saa.

Vagunisaatjad võeti tööle tagasi ja suurema palgaga kui enne. Nii et sel pahal nõuka ajal isegi palk tõusis. Mitte, et oleks vähendatud lisatasu läbimüügi pealt ja mingilgi moel seda ei taastata, nagu tänapäeval kombeks. Seda siis kui tundub, et töötajad liiga palju justnagu palka saavad. Kuigi reisijate arv kasvab ja vibratsioon ning tee halb seisukord toob kaasa piletimüüjate tervise ränga halvenemise... Operatsioonideni ja lihtsalt haiguslehtedeni välja..... Aga see pole siinne teema ja ega see kedagi kõrgemalt huvita ka, seda olen juba näinud...

Mitte sittagi pole muutunud, nagu ütles Baskin. Rongides on tolleaegne mustus vaata et kohati alles ja eesti keelt ei oska ikka veel paljud raudteelased....

Sellega seoses oli muidugi häid nalju. Kui jaamakorraldaja minu ütluse "Nelijärve platvormi valgustus ei põle" peale ütles "Ponjal". Hilisemal kontrollimisel küsis ta "A tshto tam na thetvjortom platforme?"  "Tshetõre ozero"! Naera puruks! Kuigi selline hoolimatu suhtumine tänase päevani keeleoskuse koha pealt võib ka väga valusalt kätte maksta. Sellest hoolimata ei oska suur osa liiklusteenistuse töötajaid elementaarselgi määral eesti keelt, seda eriti Narva suunal. Minu jaoks mõistetamatu firma ehk riigi ükskõiksus ja mõistetamatu ka inimeste soovimatus ise keelt õppida.