Linnupildid.

Lõpuks otsustasin kätte võtta ja minna karjääridele, kus vanasti ujumaski sai käidud. Seal küll jätkub kaevandamine ja ega ma teadnudki, mis olukord viimastel aastatel.
Muidugi, ega ei peagi kaugele minema. Ükskõik millal ma uksele suitsu tegema lähen, on lepalind ikka platsis. Nagu pere liige. Ja varblasedki veavad oma pesakonda räästa alt välja. Ja aia tagagi on suur-kirjurähn või siisike. Vist.

Aga sõpru pole mitte ainult lindude, vaid ka loomade hulgas. Anni on üks neist, kellel alati hea meel mind näha ja minul samamoodi.

Kurgedel pojad nii ühes kui teises pesas.

Tee peal saan kokku väike-kirjurähniga.

Ja seejärel kohtumine ohakalinnuga, kes on küll suht pelglikud, kuid veidi lasevad ikkagi nautida enda ilu.

Ja taas paigas hallhaigur. Nende pesakoloonia Paeknas.

Arvan, et mudatilder, aga minu teadmiste ja kogemuste juures võiks sama hästi varest pakkuda...

Tuttvart?

Näha oli ka lauk poegadega. Neid on vähem kui enne karjääri laienemist. Mingil ajal algas aga päris äge kakelung, vahepeal paistis kaks, siis kolm vanalindu.

Karjääris on ka käpalisi ning muid taimi. Muidugi on kaevandamine osa leiukohti hävitanud ja jääb vaid loota, et tulevikus osa neist taastub.

Kadakatäks.

 Tagasiteel nägin aga vanu tuttavaid sarvikpütte väga lähedalt ja selline emotsioon ilma tundevärinata ei möödu. Lihtsalt midagi tõeliselt ilusat...

Tegelikult teeb selline looduse ilu päris kurvaks...kui saad aru, KUI õrn loodus tegelikult on. Sealsamas karjääris näed, et loodus võtab oma ka siis, kui alles vaid puhas liiv ja kui on piisakegi vett, tärkab kõik taas. Tegelikult mitte kõik, palju on tihti pääsmatult kadunud. Samas ju püüti ka kalu, vesi aga on nii madal, et talve eel peaks sulgema varakult väljavoolu ja tõstma veepinda. Seda enam, et tulevikus võib sellisest kohast väga oluline hoiuala kujuneda. Kui inimesed vaid taipavad, kui palju oleneb nende mõtlemisest ja tegutsemisest.

Muidugi, ise ju tapan tööl olles päevas mitmeid linde. Kõik me rongijuhid tapavad neid aastas seega tuhandeid. Kui loodust teisejärguliseks pidavad inimesed ei näe enda tegevuse hukatuslikust, tapame tulevikus neid veelgi rohkem. Aga mis parata kui paljud meist ikka peavad ennast looduse kuningaks ja kiiruseihaluse, taimemürkide, GMO jpm pärast jätame kunagi ennast siia maailma päris üksi...

On sellisel käitumisel mõtet? Kas keegi meist on tahtnud uurida natukenegi, mida tähendab 200 km/h loodusele? Eriti keegi neist, kes pandud keskkonna eest vastutama? Keskkonnaminister? On sul midagi öelda? Ma mõtlen midagi ausat, mitte poliitilist pläma siinjuures?