Töölt vabaks!

Päris oluline teema. Tänapäeval olulisem kui eales varem julgen ma arvata. Koolitused on vajalikud nagu ka seminarid, ümarlauad, arvamusliidrite kohtumised. Palju neist reaalselt kasu on? Kui palju süveneb ülemus alluvate jutusse või kui palju alluv hindab ausaid (enam-vähemgi) vestlusi/koosolekuid?

Koolitaja kirjutab siin tegelikult ju üpris õiget juttu! Eks seegi ole ju äri (ma mõtlen koolitusi) ja selle nimel peab ennast pildile sättima. Nii ilmubki selline kirjutis

http://www.juhtimine.ee/853904/juhi-koige-enam-edasilukatud-otsus-lahkumine-tootajast

Kes seda loeb? Ja mis järeldusi sellest teeb? Kas sarnastel koolitustel osalemine on mahavisatud raha, seda juhul kui nagunii analüüsi ja järeldusi enda suhtes ei tule? Ometi on selliste asjadega kurssi viimine enda harimine.

Mida sellise artikli kohta ütleb rahvas (või teatud ...sein, nagu mõni ajalehe juht ütleb, ikkagi ülemus ju!)

25.05.2012 12:53

ei tea :

Ma kahtlen... Kindlasti on juhte, kellele on need otsused rasked. Aga minu kogemus ütleb, et nad naudivad hetke, mil saavad kinga anda... Eriti suuremas organisatsioonis, kus otsese ülemuse pea kohal kõrgub pilvedesse ulatuv korporatiivhierarhia.

-1    +0

25.05.2012 13:06

tean küll :

Ei ole päris nii, suht masendav ülesanne siiski. Eriti kui on pikaajaline töötaja, kes on langenud mugavustsooni ja reaalselt omab null tulemuslikkust. Samas on aastatega ära õppinud selle, kuidas teha nägu, et juba kiire on. Samas kõik saavad inimesega hästi läbi. Sellistest inimestest lahti saamine on keeruline ja ega seda ei taha teha. Pole siin mingit naudingut.

-0    +2

25.05.2012 12:54

Lipstok ja Ansip :

"Kui aga selle ütleb välja inimene, kes tahab saada kaasa aasta palka, siis võib lõhe tema välja öeldud soovi ja sinu võimaluste vahel olla liiga suur, et see rahumeelselt lahenduks."

Oot-oot, aasta palk on meil standard, sellest vähem oleks häbiväärne pakkuda lahkujale. Ma ei räägi nendest, kes mürgitavad õhkkonda, staaritsevad ja varastavad. Kui otsest kuritegu ja usalduse kaotust ei ole, siis lahkumisel vähemalt aasta palk. Ma arvan, et see peaks seadusesse minema, sest igapäevane praktika meie riigis on selline ja mis tegelikult toimub, see peaks ka seaduslik olema.

Päris huvitav! Aastapalk on vahel õige ka siis kui staaritsetakse! Mitte töötaja poolt. Või üritatakse kättemaksuks kinga anda! Muidugi on vahe selles, kas keegi "tulemuslikult juhtinud panka" või mugavustsooni langenud reatöötaja. Kuid ei maksa unustada, et erinevus on sinnani, isegi kümmekond või rohkemgi aastat, olnud ka palgas!!! Ja kui suur on siis see vahe, millal võiks küsida aastapalka? Või kui oled nende aastate jooksul millegi olulisega ära hoidnud väga suurtesse summadesse ulatuva kahju või kulu tööandjale? Hüvitis ehk ka aastapalk tuttav teema, aga tuttav ka kuidas ülemus hiilis sabas ja pomises midagi sellest, et ei maksa siin miitingut töökaaslastele pidama hakata...

Ning kui ikka päris hästi ololakse töötatud ja aastate jooksul aidanud firmale või omanikule hulga tulu teenida sinu ekspluateerimise teel (see ongi ju nii, võtke seda sõna halvustades või mitte), siis kui palju ollakse tänu võlgu?

Ma usun, et sellise kogemusepagasiga reisijate veol ja ametnikega suhtlemisel, võiksin ka juba koolitusi mingil määral läbi viia! Aga on sellest midagi kasu? Kindlasti on. Sest ka veetilk murendab kivi, betoonkaitsest rääkimata...