ÕPETAJAD, SÕITKE VÄHEM!

See on sarkastiline vastus ühe õpetaja artiklile Õhtulehes. Kõike ei jõua tavaliselt lugeda, aga see torkas silma.

http://www.ohtuleht.ee/471178

Ei saanudki hästi aru, kui kaugele autori sarkasm ulatub.

Siin on nüüd kaks põhimõttelist lähenemisviisi. Esiteks: naisõpetajad, kui teid on õnnistatud korralikku palka saava mehega, siis palun ärge kurtke madala töötasu pärast. Palun ärge enam streikige, sest reaalsissetulek teie leibkonnas on üle keskmise ja teil pole põhjust nuriseda. Olge õnnelikud, et saate oma tööd teha missioonitundest, harrastusena, vaba aja sisustamisena.

Igatahes selline lähenemine ei sobi teps mitte. Oletame, et see lõik polnud sarkasm. Sest mitte hinnata om tööd ja sellele asntud panust - siis oleks see mitte missioonitunne ega miski muu! Töö peab olema väärtustatud ja väärtuslikuma panuse eest peaks saama ka normaalset palka! Sest asi pole vaid hetkes, vaid ka tuleviku kindlustamises. Head palka teeniv mees võib ka ära minna või elu muutub muul moel. Ehk on ainud gümnaasium lõpuks elukohast nii kaugel, et tulevikus polegi võimalik õpetajana töötada ja väiksed hoiused pole pahad.
Pealegi, näidata ennast selgrootuna, see oleks halvim eeskuju õpilastele.

Vähetähtis pole ka eruditsioon, ehk võime avastada ja ise luua seoseid. Kui õpetajaametis puuduvad seosed pedagoogika, andragoogika, psühholoogia, sotsioloogia ning teiselt poolt ainedidaktika ja metoodika vahel, siis on heal juhul võimalik täita ja toota pabereid, mitte aga aidata kaasa lapse füüsilisele, emotsionaalsele, psüühilisele ja sotsiaalsele arengule.

Areneb tervik, mitte osad ja inimesel ei ole võimalik mitte kunagi mitte kedagi ja mitte midagi arendada. Kui seda harrastatakse, siis vastavat tegevusviisi võib nimetada allutamiseks, alistamiseks, vallutamiseks, manipuleerimiseks ja represseerimiseks. Me saame väga ettevaatlikult ning vastutustundlikult analüüsida neid nähtusi ja protsesse, mis on vajalikud süsteemi paremaks funktsioneerimiseks, et see oleks inimese teenistuses, mitte vastupidi. Ka selles valdkonnas saab pedagoogiline ja tugipersonal ise midagi teha oma maine parandamiseks.

Areneb just nimelt tervik ja selles olen ma autoriga nõus, et õpetaja peab olema äärmiselt laialdase silmaringiga. Sest oskus mitte suunata, vaid aidata kaasa terviku arendamisele, on taeva kingitus! Kindlasti on meil selle koha pealt paremaid ja halvemaid õpetajaid, ennast arendada peaks aina rohkem. Inimese kujunemisel mängib tohutut rolli kool, kuigi kindlasti pole vaid kool süüdi, kui lapse areng läinud vildakat teed. Suutmine mingilgi määral muuta väärastuvaid arusaamu, see on sellesama noore jaoks äärmiselt oluline! Ja kui õpetaja suudab mitte ainult õpetada, vaid klassis ka inimesi hoida, siis on ta parim, mis olla saab! Loodan väga, et meil on palju selliseid õpetajaid, kes õpilasele selgeks teinud väärtused, mis kodunt ehk valel moel kaasa tulnud. Muide, ka teised õpilased saaks mingil määral mõjutada mõttemaailma, kui selgelt annavad ,õista, mis õige, mis vale! Elu muutub ja muutuvad ka kombed ning mitte alati paremuse suunas. Just koolieas peaks väärtused paika pandama, olgu selleks siis kaasõpilase aitamine, kõrvalseisja märkamine jm.

Miks õpetajad peaks vähem sõitma? Ei pea, vastupidi, tulge sõitma! Veelgi parem, võtke kaasa õpilased ja sõitke ikka rohkem! Klassiga sõites on olulisim, et märkaksite ja suunaksite lapsi nägema olulist. Et kõrval võivad olla reisijad, kes vajavad vaikust, mitte üle piiride kerkivat lärmi. Et asju ei loobita mööda vagunit laiali, vaid mingi kord on ikka olemas. Jne. Sõike ja nautige!

Kasvõi Piusale! Kus on näha, kui ilus on loodus ja kuhu suvel peaks rong taas sõima hakkama!