PINSILE TAHAKS...

Mitte just praegu, aga ükspäev. Lähema kümne aasta jooksul. Sest raske elukutse närib inimest kiiremini. Rootsis võib ju kõrge eluiga olla ja ehk tõesti iga teine praegu elav laps elab saja-aastaseks. Mina ei ela ja me pole Rootsis.
http://www.e24.ee/731250/rootsi-peaminister-tahab-pensioniea-tosta-75-aastani/

Minu vanemad juba surnud. 70 aastat täis ei tulnud. Ka said nad  natuke ka elada, puhates. Peale küllalt rasket tööd. Eelistaksin suuremaid makse, aga normaalses eas pensionilemineku võimalust.
Praegu tundub, et 65. eluaasta piir, millest hiljem jääb vähe töid, millele inimene saab täie jõuga endast anda nii palju kui vaja. Ja vinduvat töötajat poleks ka vaja.
Raudteelgi mitmed pensionärid töötavad. Ja mõned päris tublilt. Kusjuures alati hea meel näha endisi veterane. Samas jääb ümberringi aina rohkem noori töötuks. Ja paljud lähevad lootusetusest oma eluga põhja. Kas on eetiline siis pensionäridel kohti kinni hoida? Arvan, et ei ole. Ning seda peaksid nad isegi mõistma.

Muidugi, ega meiegi tulevik roosiline pole. Pensionifondide säilivuse ja tootlikkuse peaks tagama riik, mitte laskma nende rahadega mängida pankuritel.
http://www.e24.ee/729682/aastaga-on-pensionifondidest-kadunud-enam-kui-19-miljonit-eurot/

Roosilist tulevikku ei ennusta ka tervisele kahjulikud töötingimused, väiksest palgast tulenev võimatus eluaset muretseda jne. Kas enamik inimesi tahaks elada enda kodus või on tähtsam taas kellegi teenimisvõimalus? Kui inimese jaoks kaob kodu tähendus, muutume me hinges kodututeks. Kodutus ei tähenda vaid koduta jäämist, vaid ka üüripinnal elamist, kaotades lootuse oma kodule...

 http://www.tartupostimees.ee/720092/motteviis-on-uurimajadeks-valmis-rahakott-mitte/

Kui ka noored ei tea, kus ollakse-elatakse-töötatakse 5 või kümne aasta pärast, siis vaadaku peeglisse tööandjad ning riik. Ja ega ebamäärasus tuleviku suhtes ei tähenda, et tuleviku jaoks ei võiks raha korjata. Praegused palgad või tegelikud abirahad ei võimalda midagi kõrvale panna. Midagi vast küll kui väga pingutada. Kuid suurt üle legoklotsidest mängumaja selle eest ei osta. Kas mõtet lapsi muretseda? Kui tead, et sinu ja sinu laste tuleviku eest suuremalt jaolt hoolitakse vaid sõnades!?
Või peaks riik igale inimesele tagama väärilise koduigatsustasu? Mil moel? Kindlusega tuleviku suhtes? Kõigile, ka peale Riigikogu ja Europarlamendi?

 

Elamislubade äri on vastik ja ebaeetiline. Sama ebaeetiline on vaid kitsa ringkonna nuumamiseks loodusvarade mahamüümine ja tahtmatus vaadata tulevikku. Jääb mulje, et ükskõikselt kõike maha parseldavate inimeste tulevikunägemus näebki nende lapsi kodutuna mööda maailma ringi rändamas? Kas selle nimel aga võib teiste arvelt rikastuda? Ja kas rahas peitub õnn? Keegi, kes väitnud, et ei peitu, võtab valimisvõidu järel ikka suuremat raha vastu, soovimata millestki loobuda.

Tuleviku kindlustamiseks peaks riik oma, Eesti Panka, korjama ka lastetusmaksu. Kes lapsi ei soovi, peab mõistma, et nende tuleviku ehk pensioni, maksavad kinni teiste inimeste lapsed. Mitte nemad ise. Kui aga ei taha anda oma panust tuleviku nimel, ja lapsed seda teatud mõttes kindlasti on, tuleb see kompenseerida. Nii öelda dotatsioonina tuleviku jaoks.

Kuhu seavad tulevikus sammu lapsed, kui neist siin riigis ei hoolita?