JUURED

Pildistasin ümber mõned vanad pildid. Mõnigi kippus uduseks jääma, eks proovin ka osa uuesti. Aga siin mu juured on. Vanaisa Artemi Mülner ehitas Kruusiaugu talu, elades koos Helenega (Välja). Siis juba perekonnanimega Meris(s)aar. Siin siis mõned pildid Kruusiaugult. Ilusa koha peal talu, kõrgemalt oli hea vaade Sadala ja Saaremõisa poole.

 

Siin pildil vasakpoolset meest ei tunne, parempoolsel aga Vanaaugu Juhan. Nii neid ju kõnes kasutati, talunimede järgi. 

Mis mulle seal talus eriti meeldis, oli aiatee, mida ääristasid valged floksid, see püsis päris kaua nii. Ja muidugi elupuud ning marjaaed. Paganama head õunad olid! Ja hiljem olin vanaema juures päris tihti, vanaisa ma kahjuks ei mäleta, suri noorelt.

Järgmisel pidil ongi vanaisa ja vanaema koos ema ja onuga.

 

Eks pidutsemine ja töö käisid ikka käsikäes!

 

Põllu peab kividest puhtaks saama? Tagaplaanil peaks olema Järlepa veski ja kui see ikka nii on, siis kõrval veel üks talu, mida nüüd enam alles pole.

 

Jaan ja Juhan. Mõnigi inimene seotud Järlepaga ja ümbritseva piirkonnaga eluaeg.

 

Vasakult: Uuetoa Eeri, Jaan Vahtramäe, ..., Vanaaugu Juhan.

Isa käis vist isegi näitemängu tegemas. "Vigased pruudid!

 

Sõjaväes oli isa vähemalt osa aega Tondil.

 

Mingi aeg elati perega ühes väikses kohas, kus ka mina siis sündisin, vennad ees ootamas.

 

Väga võimalik, et siin vankris ma siis olengi.

 

Nii paistab küll.

 

Aga juba tollal käidi järvel kalal ja Järvemäel puhkamas. Mõnus privaatne koht isegi tänapäeval, sest suuremalt osalt piirab järve Mahtra soostik.

 

Lõpuks jõudsimegi uude majja, mille ehitamisega isa ise tegeles. See oli vist teine Järlepa sotsialismi ehitamise aegsetest majadest, 4-korteriga telliskivimaja. Aga ilus koht ja ilus on see siiani. Siin istume kolmekesi õunapuu all koos naabripoiss Jaanusega. Järlepa, ei tea, kas sellepärast, et asus "kõrval", aga on jäänud kohaks, kus paljud jäänud seotuks. Ja ikka keegi tuleb tagasi "esivanemate" koju. Ehk see ongi osake eestlase seotusest maaga, mida paljud bürokraatlikud eurorähnid enam mõista ei suuda!?

 

Isad-emad tegelesid spordiga, lapsi polnud Järlepas aga sugugi vähe!

 

Ka sohvoosipeod toimusid. Kedagi autasustati, keegi ootas oma aega. Millegipärast jäi aga mulje, et kuigi tegemist okupatsioniga, püüdsid inimesed ikka elada, tunda elust rõõmu ja edasi minna. Kui see nii poleks olnud, kas meid enam olekski?

 

Ema töötas pikalt linnukasvatuses, isa aga ehitusel. Järlepas kasvatati parte, kanu ja kalkuneid, tase oli väga kõrge. Ja enamuse praeguseid elumaju ehitanud omad külamehed, KEK ja MEK. Tõsi küll, nüüd ehk mõnes majas teeb remonti vana ehitaja poeg...

 

 

Aga kas raudtee geenides? Ehk tõesti. Ema töötas üksvahe ka elektrirongidel, ehk mõjus see??

Ka M-Klubis jõuti ükskord arusaamani, nii et Markii ütles: "Otsime oma juuri...", mille peale vist Maahärra lisas: "Lakume meduusi..." Meduus oli Markii kinnisidee hotelli nimena...

Nali naljaks. Tegelikult on ükskord hilja. Parem varem, siis saab ühelt või teiselt inimeselt rohkem küsida.