PÖÖRANG TUPIKUSSE...

 

Mõni asi kisub üleloomulikuks ja mõistetamatuks! Kas asja ikka uuritakse piisavalt!? Tapa jaamas tehti usinasti viimaseid töid ning ehk rikuti sellega maa tasakaalu? Või on tegemist sabotaazhiga? Või põhjuseks erirong, mis igakordselt liikluse kuskli sassi lööb?

Tapal läksid uued platvormid käiku 24. novembril. Muidugi võeti hommikused rongid vale tee äärde, aga mõnevõrra on see mõistetav. Sest kommunikatsioonihäired tekivad siis, kui kõikjale saadetakse tuhendeid kirju, meile, telegramme ja ringkirju. Mida keegi ei jõua enam jälgida. Ja et kaks rongi samal päeval nii juhtusid sõitma, võib tuleneda sellest, et ühe võttis üks jaamakorraldaja ja teise teine.  

Mitu päeva hiljem võeti jälle Narvast tulnud rong sama tee äärde, kus igasugune platvorm puudub, on vaid sopaauk. Kas võib mõista? Noh, püüame!? Harjumusel on suur jõud. Ja inimene ehk tuli puhkepäevadelt ning polnud jõudnud paberihunnikuga tutvuda!? Muidugi kaasneb sellega see, et reisijad tulivihased, sõimavad vedurijuhti ja teenindajat ja ei saagi neid selles väga süüdistada. Sest ise sõimame ka vahel kassiire marketis ja piletimüüjat kuskil. Polegi ju kedagi sõimata kõrgemalt, ei teiselt ega kolmandalt korruselt ju kätte saa! Aga sõimame tavaliselt mitte esimesel korral vaid siis kui asjad on korduvad ja karikas hakkab üle ääre ajama! Seepärast pean õnne tänama, et ei juhtunid täna Narvast tulema, sest juhtus teadagi mis! Kuigi see on juba absoluutselt üle igasuguse mõistuse!!! Kas järgmine kord võtame reisirongi tupikusse? Või saadame hõivatud teele? Eksimine on inimlik, sellepärast ongi raudtee mitmekordselt "tagatisega", et paljusid asju ei saa juhtuda ühe eksimuse korral. Mida tehti aga Tapal peale eelmisi käkke? Kas vaikiti maha? Kas lõpmatu vaikimine ei ole ohtlik?

Muidugi ei ole  valele vabale teele rongi võtmine väga ohtlik. Mõni paanikas reisija võib kondid murda ja teenindaja kaotab veel mõned närvirakud. Ometi tulevad meelde hullemad asjad...

Õnnetused ja eksimused seotud ka teiste inimeste eksimustega. Selle autoga sõitis purjus politseikommissar tõkkepuust mööda...

Raudteel on juhtunud päris palju õnnetusi ja ikka ja jälle peab mõtlema: Kas oleks saanud ära hoida ja kuidas? Mis läks valesti?

Suurõnnetus Balti jaamas 1980, teetööliste hukkumine Hagudis, pöörmepuhastajate hukkumised, autoga kokkupõrge Auveres...

Ehk lähebki bürokraatia liiale? Ehk ei saada asjadest enam reaalselt aru? Hagudis oli õnnetuse peapõhjuseks korralagedus hoiatusemajanduses. Too oli too mitmeastmeline ettevaatus ohutuse tagamiseks. Ei saanud paberit, ei olnud märke, ei kontrollitud teel olles. Peaks olema eriline juhtumine, kus "õppimisainet vigadest" küllaga. Ometi on nüüd selline olukord võiks öelda lausa, et seadustatud! Kui hoiatus ehk kiirusepiirang antakse 4 (12) tunniks, siis kiirustpiiravaid märke ei pea paigaldama!? Kuidas on see võimalik? See ongi raudteel põhiline variant, kuidas kaitsta end õnnetuse ees. Ja teades, kui tihti teetöölised jätavad märgid paigaldamata ( kümneid kordi suvel, eriti Tapa-Aegviidu ja Jõgeva-Tartu vahel, kus väga palju töid tehti), tekitab see õudust! Eriti mõeldes sellele, mida tunneb vedurijuht, kui kurve tagant 120 km/h näeb ees hulka mehi tööd tegemas. Või mõeldes sellele, et mõnda neist enam ei ole! See, et teetöölised hoolimatusest või kokkuhoiust (vanasti olid lausa signalistid!) märgid paigaldamata jätavad on üks asi. See, et korduvatele ja korduvatele sellest teavitamisele tähelepanu ei pöörata (kui just kümneid meile jälle ei saadeta) on veelgi õudustäratavam! Ning et hoopiski ei nõutagi märkide paigaldamist, on eriliselt mõistetamatu!!!

Kunagi ei tea, mida tunnevad teised vedurijuhid! Minul aga mälusopis hetked, mis aeg-ajalt ikka pinnale ujuvad. Täiskasvanu ja laps autos, inimene rööpal... Ja tead, et teha pole praktiliselt midagi, vaid pidur põhja ning pasun tööle... Ja ikkagi mõtled vahel, kas poleks saanud teha midagi teisiti...