Rohelus platvormide juures on tänuväärt asi. Uute peatuste puhul võiks üritada samuti puid istutada, kuid läbimõeldumalt. Et me ei peaks ilu rikkuma ja puudele haiget tegema. T-Väike jaam.Tänan Mats Kangurit ja Toomas Jüriadot, kes spetsialistidene tõestasid ära selle, mis peaks natukenegi loodust tundvale inimesele selge olema. Ju siis Tallinna linnaisad ei tea loodusest rohkem kui linnusita jagu...
25. detsembri õhtul näitas ETV päeva tähtsaimas uudistesaates üht Tallinna linnaisadest, kes kinnitas piiritut usaldust Raekoja jõulupuu püstitajate vastu.
Loodusemees, ajakirja Loodusesõber toimetaja Mats Kangur pani aga selle järel oma Näoraamatu seinale hoiatuse: „Natukene insenerimõtlemist, elukogemust, algteadmisi tugevusõpetusest, aimu botaanikast, ... ja terve mõistusega inime Raekoja platsi enne kolmekuningapäeva suurema tuulega jalga ei tõsta.
Tugevusõpetuse A ja B: puu püstiseismine töötab peaasjalikult tõmbele ehk pealttuule tervetele kiududele. Saest puutumata terved kiud aga on jäetud alles vaid surnud lülipuitu, mis on tugev, kuid habras. Sitked ja tuultele vastupidavad kihid on eemaldatud.
Ruudukujulisse ristlõikesse tuleks joonistada ring ja selline ongi see hambatikk, mille otsas see meeletu „purjepind” nüüd sügistuultes töötama hakkab. Vaevalt töömehe kiivri läbimõõtu.
Maa- ja meremehed naeravad!
Diletandid, mitte Tallinna raad!”
28. detsembril oli ühel Matsi FB-sõbral tõsine põhjus kirjutada sellele sõnumile kommentaar „Nu i šaman tõ!” Sest looduse vastu ei saa ja kuusk kukkuski ka teist korda. Sattusin selgi õhtul taas kuulma linnavõimude esindaja kommentaari ja ei saa salata: ma pole kindel, kas kuusk ei kuku äkki ka mõnel järgneval aastal.
Toomas Jüriado
See on lõik Loodusajakirja uudiskirjast!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar