MÄLESTUSED 2 - IN THE ARMY NOW

Vene sõjavägi oli naljanumber ja ei olnud ka. On millegipärast tahtmine vanad (ajaloolised) pildid kuhugi üles panna. Mälestused ei saa olema järjekorras, pigem see sõltub ajast ja võimalusest ümber pildistada. Ometi on sõjavägi (vene oma just) paljudele meist oluline. Tsaari-Venemaa sõjaväe ajast, kui teeniti 25 aasat ja sellest pääsemiseks tehti, mis iganes, on möödas nii palju, et kui keegi väidab end osalevat Vene-Jaapani sõjas ja lahingulaeval Tshusima lahingus, ärge uskuge. Pole pea kedagi alles ka Vabadussõjast, ometi haugume paljud Vabadussõja ausamba üle. Suurest Isamaasõjast ehk tegelikult Teisest Ilmasõjast on meid rohkem alles, eestlaste saatus oli seal nii keeruline, et valitsejad kardavad sõna võtta ja enamasti kuuleme vaid vene veteranide laulukesi ühe teise ausamba ümber. Kuigi peaks endale tunnistama, et venelased ja Venemaa kannatasid ses sõjas kõige rohkem. Venemaa kannatused solgivad aga ära klenskid ja linterid ja revad. Kellel puudub austus inimese vastu, küll aga on vaja end pildil hoida.

Sõjaväkke läksin 1980, kartsin mereväge, aga sinna sattusingi. Et tolleks ajaks oli mereväes teenimise aeg 3 aastat, taheti ikka maaväkke, kus aasta vähem. Kujutasin juba ette oma kirju, kus valan krokodillipisaraid, kui Krasnaja Gorkas (koht Leningradi lähistel) jaotamise käigus selgus, et värbajad mereväevormis suuremalt osalt. Juhuslikult küsiti, kas tean midagi ehitusest. Siin päästis mind see, et enne kroonut olin paar kuud Keavas akende uste tsehihis töötanud, mis kuulus Taarakombinaadile. Ütlesingi, et dver-okno ja saadeti kaptenijuurde, kes teatas väeosa numbri - 132 VPTShMS Edasi kobisime suurde kaarhalli, kus kõrvuti selle numbriga oli aga kurjakuulutav 09990. Seda me juba teadsime, et need on allveelaevnikud. Sees oli juba punt kutte ja üks seeru küsis, kes on määratud 132-te!? Mina ja üks valgevenelane hetkel olid. Siis ütles seeru, et teil on 2 aastat!. Rõõm oli piiritu! Teiste nägusid ei tahtnud ette kujutadagi.! Sattusin teenima Kronshtadt`i, e. k. Kroonlinn, kuhu maetud ka Lydia Koidula. Esmalt 132 VPTSHMS ehk Voenno-Pozharnaja Tehnitsheskaja Shkola Mladshevo Sostava ehk tuletõrjujate kool, kus osa kursante teenisid hiljem laevadel, osa maal.. Mina sattusin sinna ehitajaks. Elasime oma elu, ühe korra tegin rivisammu, samapalju poliitõppust. Tuleb meelde, et hiljem vist Krasnaja Zvezda kirjutas, kuidas kuskil Vaikse Ookeani Laevastikus  hukkus üks meie kooli poistest sõjalaeval tulekahju kustutades, kopter oli vist laevale kukkunud.....
Elu oli meil lahe! Kohe alguses tehti laskevõistlus, see ka ainus kord kui Kalashnikovi phku sain. Lasin 27 silma 30-st ja käes oli esimene linnaluba. Linnaluba tähendas üldjuhul linna kohvikusse minekut, pärast õigeusu kirikus olnud tantsuklubisse, kus kohalikke tüdrukuid oli nagu paradiisis! Tagasi tihti tuldud jala, väeosa linnast väljas ja kella 23-ks pidi tagasi olema.

Tuletõrje koolis olid autod põhiliselt ZIL 130-d ja ka üks URAL. Pildilt näha olev GAZ ei sõitnud vist kunagi. Aga pokazuhha jaoks käis küll.
Ehitaja töö käis siin-seal. Olid ka tsiviilehitajad, meie rohkem abijõud. Saagisime katlamajale ka puid vahel. Tavaliselt olime natshalnikud, anti 4-6 kursanti abiks. Ühe korra anti vaid üks ja ei saanud eriti palju tehtud. Õhtul olime rühmaga alampolkovnik Kolesnikovi ees ja too küsis, et miks me nii vähe tegime. Minu vene keel oli selline...krobeline. Tõusin püsti ja ütlesin, et Ljudei ni...ja ne dajut, a toh...ja trebujut. Mne dopi...dõ, zaeb...li uzhe, kak mozhno tak rabotat... Vaatasi küll,et kaaslased kuidagi kaamed, aga alampolkovnik küsis, et miks ma ropendan. Ehmatasin ja mõtlesin, et millal ma tshort vozmi ütlesin... Pärast kutid selgitasid. Mina aga arvasin, et toh...ja tähendab hirmus palju ja muud sarnast. Mõistlik alampolkovnik oli. Teine oleks peavahti saatnud.
Vahel käisin ka ühe ehitaja kodus külas ja nii sai ka tsiviiliga suhelda. Betoonitehasest, kuhu mind vahel saadeti, et koorem segu saada ja kus sai päev läbi vedeletud, sain vahel ka koju helistada. Nii see elu seal kulges, ohvitserid olid üldiselt normaalsed, seesama Kolesnikov ja veel mõned. Oli ka paar sellist, kes üritasid meid paika panna. Aga saime hakkama.
Ajateenistuse lõpupoole pidin pool aastat olema GRU teenistuses. Kes teab seda? GRU - Glavnõje Razvedõvatelnoje Upravlenie. Kroonlinn nagu Paldiski oli kinnine linn ja kontrollisime dokumente. Ka kontradmiralid olid meie käpa all, eriti õppuste ajal. Siis oli kai vahel neist admiralidest pungil. Noh, liialdan, nagu ikka vene sõjaväes, aga kümmekond oli küll. Ega pildidki tehtud igalpool, tegelikult see redeliga GAZ-tuletõrjeauto vist ei sõitnudki ja teise auto peal tähistasime ekvaatori ületamist, ha-ah-haa.
Ometi oli elu lahe! Sadamas olime tegijad, ikkagi osobaja komendatura garnisona, linnas laiasime ringi. Tantsupidudel rabasime natuke, korra käisin isegi hüppes Kotlini saarelt väljapoole tibiga, Petrodvoretsi! Vormis pilt muidugi ametlikust külastamisest.
Sadamas oli muidugi võimalik veidi napsi võtta, mõni ikka kauples pojale külla tulnud vanematelt midagi välja kui luba ei olnud. Polnud need ju spioonid vaid kaaskannatajate vanemad. Hea oli ka see, et vahel nägi ka kaasmaalasi. 
Koju kirjutamine oli muidugi popp ja vahel sai pakke ka. Isegi VanaTallinnat saadeti, ülemused tahtsid ja ega headele inimestele kahju pole. Kirjutasin ka tüdrukutega, kahju, et kirjavahetust alles pole. Üks, ilusaim ilma peal, aga on kahjuks ammu meie hulgast lahkunud... Pikim kiri oli vist üle 20 lehekülje, lillekesed-südamed kuulusid asja juurde.
Koju sain 1982 detsembris, praamiga üle lahe ja Leningradis (nüüd Peterburg) istusin Tallinna rongile. Mis ikka sõitis ju tollal ja sõitjaid palju. Rongis kellegi eestlasega väike viin ja Tallinna jõudes jäin Balti jaamas muidugi patrullile vahele. Läksin ohvitseri juurde ja ajasin kaela pikaks, et näha, mis auastmega tegu ning viskasin kulpi ja ütlesin: " Vanemmadrus Sihv, osobaja komendatura garnizona, pribõl po vashemu prikazu"! Ehk sellepärast ka pääsesin, küsis vaid, et miks nii "kaine". Ööbisin tuttava juures, hommikul aga rongiga koju. Seesama patrull oli jaamas.....
Aeg oli põnev ja arvan, et hakkan mälestusi täiendama teemasiseselt, sest 2 aastat ikkagi pikk aeg ja põnevat oli palju. Nüüd aga pildid.

Tolleaegne fotografia lubas teha ka selliseid imetükke. Nagu oleksin ma allveelaeval...

Või tuletõrjuja! Aga milline auto - GAZ-51!

Eks eputasid poisikesedki. Ikka ilusaid pilte. Oli ju hea tüdrukutele saata. Teisel pildil kaasmaalane Tõrvast - zemljak! Kahjuks ei tea ma temast enam midagi...

Pidu tsiviilis. Üks tüdruk läks kaugemale ja side kadus, oli teine hästi tore, kahjuks pole piltigi.  Aga olid südamlikud koosolemised...

 

Neptuni pidu. Kuigi ekvaatorist kaugel.

Petrodvoretsis. Oh seda noorust....

Kellel müts kuklas, kellel nina peal...

Demblialbumisee meeldis ikka panna pilte merest ja sõjalaevadest. Tegelikult võisid ju olla mere peal metsavahiks...

Ei teagi, kumb parem!? Sain seitse ööpäeva aresti, sest tuhandete viisi tuli sugulasi sõjaväes olijaid vaatama. Ja paljudel ikka load tegemata. Lasin vennaliku vabariigi kirgiisid läbi, arbuuside ja veini eest ning saingi oma laksu - 7 ööpäeva aresti üksikkambris. Aga sain ka aukirju...

http://www.youtube.com/watch?v=ZGEteCfTVew&feature=related