KIRI JÕULUVANALE.

Kas soovid võiks täituda, kui kirjutada jõuluvanale?

Jõulutunnet meist paljud ju enam ei mõista. Hilary Bird kirjutas sellest ülimõnusalt Maalehes.

 http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/kulma-kohuga-eestlased.d?id=62918056

Tõepoolest, kuhu me suundume ja mida otsime? Kas see tohutus koguses hiina tilu-lilu poodides ei peaks panema mõtlema, et selle suures osas mitte kellelegi vajaliku kauba jaoks on kulutatud mõttetult palju energiat ja tooret, inimtööd ja looduskskkonda!? Oma suhtumise näitamiseks on meil vaid võimalus enamasti ostmata jätta ja seda ma teengi.
Oleks ju palju toredam, kui võtaks kätte ning sõidaks kuhugi midagi vaatama ja millestki osa saama? Isegi lastel oleks sellest rohkem hea meel! Olgu siis Käsmu sõit või mujale.


Muidugi on minulgi omad soovid! Need aga muidu pisikesed ja siin ülestäheldamist ei vaja. Suuremad soovid aga küllalt olulised.
Palju me siis teeme teistele rõõmu ja millega?
Talvepühad aeg, millal tasuks tagasiteele vaadata ja mõelda, mis võinuks teha teisiti? Ja mida muuta tuleval aastal? Minu jaoks oleks oluline rõõm juba see, kui kellegi heaks midagi ära teha saab. Ja selliseid asju päris palju kui ümber vaadata.
Kärkna kirja peale pole jõulusaginas jõudnud keegi vastata. Nii ongi teadmata, kas jõuludeks või uueks aastaks saaksid reisijad juba sinna sõita rongiga või jääbki valminud platvorm konutama suveni..
Muidugi, kellegi jaoks rõõm see, kui valmiks ülikiirraudtee, kus poleks ühtegi peatust. Ometi, ringi sõites on märgata, et reisijad tulevad rongile isegi väikestes peatustes, nii olekski kadunud rõõm, kui mõni peatus jällegi kaoks. Nagu vahel juhtunud. Miks mitte aga selle asemel teha rõõmu, pannes mõne peatuse juurde või möödatõttav rong peatuma?

 

Mis segab meil mõistmast, et rõõmu tehes võime kellelegi anda neile eluliselt vajaliku asja? Ja võimaluse rohkem kodus olla või hoopiski külla sõita tihemini? Kas ka jõulaajal peame lähedast juurde sõitmiseks ärkama kell 4 hommikul või võiksime juba eelmisel õhtul kohal olla? Või jätavad sellised mured meid ükskõikseks?  Selle asemel jääme kangekaelselt endale kindlaks ning nii rongid mööda uhavadki. Inimestest...

Kes peal, need peal! Kasvõi selle hinnaga, et osa dotatsioonist siis justnagu tühja läheb!?

Rongiliiklust tihedamaks teha pole praegu erilist lootust. Sest mõnegi aia ääres konutava vaguni ülesäratamine väidetavalt nii kalliks läheb, et selleks meil kohe kuidagi raha ei jätku. Ja nii need rongid surevad. Kus on nende viimne puhkepaik? Rongidel pole ju ka väidetavalt hinge, elutud kolakad. Nii on muretu jätta nad sinna vedelema, kuigi on nad meid viinud kaugele-kaugele tuhandeid kordi.

Räägitakse küll palju uutest rongidest ja uutest teedest, tegemata pahatihti jääb aga see, mis inimesele tõeliselt vajalik.

Praegugi on hea näha, et hoolimata kiirongidest, valitakse vahel aeglane, sest lihtsalt aeg on sobivaim. Ja kui rongis, erinevalt bussist, saad mõnuga istuda ja õppida...

Kas uued rongid ikka tulevad mugavad?

 

Siiski tehakse meil inimeste heaks palju head. Seda on tore näha, eriti kui mõelda, et liikumispuudega inimene ei saa nii hõlpsasti igal juhul ringi liikuda. Kui ta aga soovib sõita, siis kus on see võti, mis heateo lahti muugiks? Kas sellele kulutatud raha on nüüd asja ette läinud? Või olnuks lihtsam teha ülekäik ja väga paljud inimesed oleks otsemat teed pidi rongile pääsenud? Ka need, kes autoga parklasse tulevad ja suure ringi peavad tegema.

 

Näiliselt me siis hoolime vahel inimestest. Pimedas võõras linnas. Aga maal? Kaareperes ja Pikkjärve kergliiklusteel (olgu tänatud need, kes sellised asjad tegid!) on aga kergliiklusteed tõketega takistatud. Muudmoodi ei saa nimetada seda, kui liikumiseks jäetud vaid väike äär ja kitsuke läbikäik, millest ei saa mööda mutike käruga ega poodi tõttav taat soome kelguga.See ongi näiline hoolivus ehk külm hoolimatus, kui siiani ei ole keegi vaevunud paika panema lahendust, kuidas inimesed ka tegelikult turvaliselt liikuda saaksid. Nii et tehti, aga... Mis juhtuks kui maal sõidab invakäruga keegi liikumispuudega inimene? Või pole seda juhtunud?

 

Hiigla tubli töö on ära teinud Eesti Raudtee!!!

On nemadki jõuluvanalt kinki väärt? Kindlasti! Kuigi paha ei teeks ka vitsa viibutamine, et edaspidi nii lohakalt ei suhtuks neisse inimestesse, kes soovivad kasutada lühimat teed pidi oma kingitusi. Kingitusi riigilt ehk ooteplatvorme. Milles funktsionaalsust ehk vähevõitu, väljanägemine aga kohati päris ilus.

 

Mida siis sooviks jõuluvanalt? Ei midagi rohkemat kui hoolivust ja panustamist oma inimestele. Eestimaa inimestele... 

 

Ning seda, et ühistransport annaks elukvaliteedile uue tõuke. Tuues meid mõistmisele, et ühispeatustesse on vaja rohkem panustada, olgu siis tegemist söögikohaga, külaplatsiga või millegi muuga.

Foto: Oliver K.

Ja kõigile, kes sussi juures ootavat, vähemalt ühe kingituse tooksid!