PEALKIRJATA JA NIMETA!

Ei oska pealkirja panna ja ei tea, millest alustada. Ehk sellest, et pühapäeva hommik ja Tähelaev. Anu ja Kadri Tali. Väga sümpaatsed ja samas ülioluline sellisel saatel jälgida pisiasju. Pisiasjadest oleneb väga palju, selle tapab aga bürokraatia ja võltssuhtlus. Täpselt just hetkel orkester mängib Sherlock Holmesi avalugu, siis mis on veel olulisem? Holmes`il olidki ju olulised pisiasjad, detailid!? Rahaaugus oli ka küsimus nipiga preili Talidega seotud. Väga kerge on alt minna...

Muide, suhtlemise teema on tänu viimaste kümnendite (haiglaslikule) suhtlemise muutusele kaasa toonud tohutult probleeme. Hiljuti kuskil oli kirjas mingi uurimuse väide, et kogu süsteem viinud selleni, et mehed (vist Ameerikas) ei julge naistele isegi enam komplimente öelda, sest ei teata, kuidas reageeritakse. See on ju müstiline!?

Kadunud hea inimene Margus ütles töö asjus kord: Info üleküllus pole üldse hea! Täiesti nõus! Kuid kui kõige "paikapanemises" jõutakse nii kaugele, et arenguplaanide jms kõrval luuakse tuhandeid eeskirju käitumiseks eriolukorras, siis kas seda ei tehta vaid nende eeskirjade tegemise nimel? Minagi näinud viimasel ajal tohutult eeskirju, millede tegemiseks kulunud (raisatud?) tohutult inimresurssi! Kuid tulemuseks see, et vanur metsas pääses vaid tänu inimlikkusele, sest eeskirjad tagasid selle, et politsei teda ei otsinud. Info "väheküllus" viis selleni, et otsimisnõue purunes kildudeks, ei jõudnud aga otsijateni ja otsimiseni!? Balti jaam nüüd vist avatud, üleeile õhtust saadik liiklus pea seisis, väga vajaliku remondi tõttu. Reisijad aga kohati paanikas, sest mitte keegi kurat ei tea mitte kuraditki! Teavad paberinfot, aga reaalsest elust ei teata mitte tuhkagi!

Meil võiks olla RAS Eesti Transport, selle asemel on kümneid kapitalistlikke ja vähemkapitalistlikke firmasid ja ühendusi. Meil võiks olla info reisijatele (ei maksa neid lolliks pidada!), selle asemel on sisutühje pabereid miljon! Otsustasin helistada hommikul teenustelefonile. Mitte sellele, kus "helista mulle, mõtlen vaid sulle..." vaid ametlikule, soodushinnaga infotelefonile 1447. Muidu selle palga juures ju ei helistaks, aga kallis hind tõmmati tavatariifi tasemele. Tahtsin teada (ei hakka ma ju ülemusi segama pühapäeva varahommikul!?), kus ootab Ülemistel buss reisijaid. Neiuke läks närvi, enne küll ütles, et buss ootab Ülemiste raudteejaamas!?!? Püha müristus! Ütlesin, bussid ei sõida mööda raudteejaama ja neiuke ei osanud midagi selgitada! Ta ei saanud üldse enam aru, et mida ma tahan!? Kas kallis (eelpoolmainitud veel kallim teenus on kompetentsem!) teenus tähendab ebakompetentset teenust? Ma tahtsin teada, kus seisab rauakolakas, rattad all. Läbi ma ei tea mille selgus, et buss peatub "ülemiste keskuse otsas raudtee kõrval"! Lihtne ja loogiline. Ma juba kartsin, et raudteejaamas! Hakka või vahtima, et bussi ees ei oleks...

Reisijad said ikka bussile. Vist. Sest mõni päev buss sõitis kuskilt minema reisijateta!

Ei  mingeid suunaviitasid, ei valgust ehitusputkade tagusel tühermaal, Ülemistel. Ei mingit konkreetsust! Ei mingit hoolimist!
 Millisena pean ma töölt koju tulema, kui kellegi tegematajätmise tagajärjel vaid negatiivsust endale saan?

Aegviidus nagu mujalgi Suur Remont! Kindlasti või oodata eksimusi, sest eksimine inimlik. Selle välistamiseks on mitmeid läbi vere väljatöötaud eeskirju. Hagudis see ei aidanud, sest paberitööga tegelevad inimesed ei tea midagi reaalsest elust jpm. Sarnasate olukordade ärahoidmiseks vajalik inimlik kontroll asjade üle. Meil aga trükiti paber uute kiirustega raudteel. Sattus sekka üks viga. Ma loodan, et see ainuke!? Aegviidus üks jupike remontimata, nii et veel ei saa kihutada mugavalt 120 km/h Euroopasse. Seal paberi järgi kiirus vaid 100 km/h. Et aga lõik tekitab hirmuvärinaid ja kogemata seal säilinud tahvel "60", siis teavitasin sellest asjaomaseid instantse. Korduvalt! Auveres oli ka kiirusepiirang seoses "kokkupõrguse tagajärjel rongiga", aasta jooksul ei suutnud kõrgeimad tasandid tagada vastavaid märke! Kas piisavalt pole paberit kulutatud?
Aegviidus EVR Infra tegi suuri töid, tee remonditi, kuid kõigile jäi silma vahele üks lõiguke "auklikku teed" Hea oli, et mingi märk üleval (milliseid pole olnud paljudes kohtades!) ja see tekitab ajudega vedurijuhis ettevaatust! Mõne nädala jooksul tekkis mingi arusaamine ka mõnes bürokraadis ja eile õhtuks olidki märgid üleval. Sest paar päeva enne taas helistasin! Kuid märgid olid ühel teel, paberikiirusepiirang aga teisel teel!? Täna hommikuks on ohutus vist lõplikult tagatud! Senini võisid lennata sealt üle tuhendete reisijatega rongid...

Samal ajal on paika pandud, kuidas paberhoiatust saades peab vastuvõtmise kohta allkirja andma. Kausta. Siis igale koopialehele. Siis saab endale veel ühe ja veel ühe koopia. Ühe lehe kulutamise asemel kulutatakse kolm, kümne asemel kolmkümmend, päevas ehk nii tuhande asemel kolm tuhat. Puhas raiskamine! Paberimajandus on paigas, aga märke ei suudeta aasta jooksul üles panna!?

Muide, selle kohta ütlevad asjaomased instantsid, et " See jälle kisab ja karjub..."

Nüüdseks tahetakse reisijate heaolu nimel tagada seda, et ükski töötaja ei tohi näidata välja emotsioone, kohtudes sugulasega, kaua kohtumata inimestega, reisijatega suhtlemisel... Väga õige, omad emotsioonid hoidkem ikka varjatuks. Aga kuidas seda tahetakse? Kas muutume lõpuks ameerikalikeks, sootuteks, tundmusteta paberimäärijateks? Mingi hip-hpparist nolk hoidis jalgu seinal, märkus tõi aga kaasa selle, et kogu see kamp väljudes tõmbas peale stopp-kraani ja põgenes! Mind paneb tegelikult imestama, kas selline maailmavaade nagu hip-hop, sport nagu trikiratturid jms - muudab noored mõtlemisvõimeta olenditeks või vastupidi? Mõtlemisvõimeta olendid muretsevad endale mingid kaltsud ja pamperspüksid, tahetakse olla keegi!? Mis sellistest saab? Teevad sisutuid dokumente kui täiskasvanuks saavad? Seni aga lõhuvad, lagastavad ja ülbitsevad?

Jubedad päevad. Aastad. Selle segaduse pärast ei oskagi ma sellele kirjutisele panna ei pealkirja ega nime! Aga hea, et üks periood taas mööda saanud vaid närvirakkude hävimise hinnaga ja ilma ohvriteta. Sest õnneks segaduse eest ei vastuta meil keegi...

Sinu närvirakud on sinu enda asi...