TÜHJAD INIMESED VERSUS NAERATUS!

Tegelikult on hea kui on olemas inimesi, keda saad võtta sõbrana ja vahel ilmaasju arutada. Nii see elu kõigub. Kord näed hoopiski normaalsete inimeste asemel aga lausa äärmusi, kellel puudub mingigi eetika või austus teiste vastu. olgu see siis töökaaslaste hulgas või muidu ümberringi. Vahel loed sellistest kuskilt artiklist ja paljutki aimad ridade vahelt. Pole siin elu kellelgi kerge.

http://www.parnupostimees.ee/577792/endine-bussijuht-kommutas-bussis-karbikuga/

Kuskil artiklis mainis mees ka pidevatest muudest jamadest liinil, mis tundubki olevat kellegi jaoks justkui normaalne. Pole siis ime, et Türil või Narva-Jõesuus pole pidevat politseipatrulli ega mitmetes kohtades enam päästekomandosid. Või nagu mõned päästeametnikud räägivad komandode "vabatahtlikkusest", mida tekitatakse kabinettides, ilma, et reaalsetest oludest ainugi oleks.

Saku komando kinnipanek üks näide totrusest. Lähedal laialdane suvilaterajoon, mis suhteliselt ohupiirkond. Kui naabruses maja põles, siis dispetsher ei saanud külanimest aru, tuletõrje autod ei leidnud kohta üles, andmebaas auklik, oodati kuskil nurga taga kuni helistaja nad üles otsis. Selleks ajaks maja maha põlenud. Hea, et naabermajad terveks jäid.  Ja ometi ei suudeta siiani paigaldada korralikku suurt silti ühe või teise küla tänavate nimedega. Nii nagu paljud elanikud jäetud "omakaitsesse", nii ka paljud teenindajad, olgu siis klienditeenindajad, bussi-, takso- või rongijuhid jäetud tegelikult ilma igasuguse kaitseta. On tavaline, et Ülemistelt Tapani (õigemini veelgi kaugemale) või Liivalt Raplani pole tavaliselt kuskilt abi oodata. Ja kindel pole seegi, et nendeski kohtades "patrulle jätkub" või muud. vahel ka lihtsalt tullakse, vibutatakse sõrme ja jäetakse teistelegi mulje, et pättidega ei juhtu midagi. Ma ei hakka parem rääkima 17 korda karistatud mõrtsukast, sest seegi suhteliselt tüüpiline näide. Näide sellest, mida poputamine ja s... pilpa peal kandmine kaasa toob.

Ometi hea, et leidub ka teistmoodi inimesi, kellega koos olemine ikka ja jälle meeldivaid emotsioone tekitab. Olgu need siis töökaaslased või muidu ümbritsevad inimesed.

Inimesed küll viimaste aastatega kõvasti muutunud. Üksteist vahel nagu ei olegi võimalust märgata, sest vastutulijat justnagu polegi olemas. Ning kellelegi ust avades sama tunne, oled justkui ukseavamise automaatseade. Täna aitasin inimesel kohvri rongi tõsta, tänati kenasti ja et veel kaks inimest just-just tulemas, siis hoidsin ust veelgi lahti. Mõlemad läksid oma kompsudega mööda kui tühjast kohast, isegi silm ei liikunud kõrvale, tänamisest rääkimata! Täiesti müstiline! Ning rongile hilinenud neiu, peale peatumist ja hiljem nägemist, ei märganud samuti. Tänada. Ei ühtki silpi mokaotsast!
Nii ongi haruldased meeldivad hetked topeltväärtuslikud! Ning neid peabki rohkem ja rohkem hindama ning endas emotsiooni säilitama. Siis ka lihtsam mööda vaadata ennasttäis inimestest, negatiivsetest emotsioonidest ning tühjakoha sündroomist!