TALLINN PIMEDUSES

See film ongi nägemata. Aga küll ma näen.
http://www.ohtuleht.ee/442461Seni aga lepin Õhtulehe olukirjeldusega. Kuid mitte kõigega siin artiklis.

Kui jalakäija pimedas nurgas tuleb ülekäigurajale ja ma tulen suure kiirusega, siis poleks mul mitte midagi teha..."

Selle koha pealt olen autojuhiga nõus. Ja mitmeski asjas veel. 

 Teatud mõttes oleme ise oma mugavuses paljuski süüdi. Kuni linn ja ka riik on raisanud mõttetult palju raha tänavavalgustuse peale, selle asemel, et ehitada energia ja materjalimahukuselt lihtsamaid asju, oleme ikka olnud vait. Ja kuigi viimasel ajal ka eksperdid puudustele tähelepanu juhtinud, siis ometi midagi ei muutu.
Kuskil tänaval küll paigaldati katseliselt mingeid erinevaid lampe, aga sellest pole midagi rohkem kuulda.

Nii Tallinnas kui mujal oleks esialgu vajalik lihtsama vastupanu teed minek lõpetada ja tulede kustutamise asemel lihtsalt neist osa pirne välja keerata. Jättes põlema ehk iga kolmanda-neljanda.

Seejärel järk-järgult alustada üleminekut kõnniteede valgustusele, mille puhul mõnelgi pool saaks ehk samu poste ära kasutada, lampe madalamale tuues ning ka väiksemaid valgusteid kasutades. Kindlasti oleks antud süsteem kasulikum ka autojuhtidele, sest ka kõmmitee valgustus tooks esile tänavat ületavad inimesed, seda enam, et ülekäikudel ja ristmikel peaks tagama eraldi valgustuse.

Rääkimata sellest, et osaline valgustus peaks ettevaatlikumalt liiklema panema nii jalakäijaid (helkuritega), rattureid (tuledega ja helkurvestidega) kui autojuhte. Oleme ju liigselt uskuma hakanud, et liiklusohutuse tagab praegune hea valgustus, ometi on olulisim liiklusohutuse juures hoopis meie endi tähelepanu!

See, et paljud ettevõtted on ilma valgustuseta, sunniks see muutus ehk ka neid rohkem muretsema oma ala valgustamise eest. Mis toob ka üldise valgusfooni paremaks.

Unustada ei tohiks ka valgusreostust. Olulisem asi kindlasti, kui me praegu arvata oskame.

Siiski pole kehv valgustus ainult Tallinna häda. "Igal pool hoitakse kokku. Nad hoiavad inimeste pealt kokku!" ei ole Susi rahul ka Pärnu valgustusega. "See, kus nad ehitavad uut silda, on Pärnu kõige ohtlikum koht. See on täielikult valgustamata. Esmaspäeval nägin seal avariid, kuidas oli ohutussaarele otsa sõidetud."

Kas pole selle põhjuseks ehk valesti valitud kiirus?
Olen rattaga liikleja ja valin kiiruse ikka oludest sõltuvalt. Oht jääb alati, kuid ehk just liigne uskumine tulede-pidurite võluvõimesse teeb meid lohakaks? Või ongi kiirustamine ka öises linnas inimlooma jaoks ainuke võimalus? Olid ju ülekaalus linna piirkiiruse alandamise vastased?

Ja ega elektrienergia raiskamine nii, nagu siiani kombeks, ka nüüd päris õige tegu ei ole.

Muidugi on ka Tallinna Linnavalitsusel lihtsam muliseda kui tõsiselt probleemiga tegelema hakata.