Enne Maaleheni jõudmist paar sõna ka Nädalise kohta. Üldse on kohalikud lehed inimlähedasemad ja neid meeldivam lugeda. Tänases Nädalises kirjutas Margus Mikomägi Ugala etendusest Meleskis ja nagu ikka, oma mõnusas tekstiviisis. Millest kõlab ikka läbi mure sellesama suhtumise ja üldse Eestimaa pärast. Kusjuures Meleski mul läbi käimata, aga millegipärast tundub see koht omapärane ja hingelähedane. Kui saaks seal elu tagasi tuua ja vana rakete ja rulliga kaevu matkajate huve teenima panna...
Oleks mul vaid võimalik, siis vist läheks sinna ja teeks midagi. Küll aga pole rahaliselt see võimalik. Kahjuks...
Maalehe loen ma enamjaolt läbi algusest lõpuni. Ka lisana ilmuva Metsalehe. Mõnus on see, et pea kõik Malehhe tegijad kirjutavad rõõmsa tundega, milliseid kirjutisi on meeldiv lugeda. Olgu siis Peeter Ernits, Rein Raudvere, Viio Aitsam, Heki Raamets, Kadri Paas või teised. Ja muidugi teemad ikka huvitavad, olulistest asjadest, põhjalikud, ideid tekitavalt... Minu jaoks peaks sellist lehte oma mõttemaailma avardamiseks lugema isegi noored. Rääkimata Ametnikest. Ei pea ju nõustuma kõikide seisukohtade/arvamustega, kuid kasuks tuleb see igatahes. Tuues reaalse elu lähemale, millest kiputakse ikka aina kaugenema.
Kaheleheküljeline intervjuu Barutoga tõi selle mehe inimestele kindlasti "lähemale". Vahel on ju nii, et sa ei taju, mida mõnigi kuulsus mõtleb või millisedon ta vaated ümbritsevale. Sellisest intervjuust saad aga paljugi teada. Ja on tore lugeda, et Baruto arvamusel, nagu oleks meil ühtekuuluvustunnet vähe. Ongi ju? Liiga palju oleme kapseldunud, teiste jaoks võõraks muutunud ja ajame vaid "oma asja". Muidugi on hea ka teada, et Baruto plaanib kord tõsiselt talupidamisega tegelema hakata ja kindlasti kodumaile jääda. Edu talle seniks sumomatil ja tulevikuks talus!
Aivar Viidik juhtkirjas toob välja arvamuse, et Peaminister peaks selgitama. Lugu ja ennast selles. Jüri Kuke represseerimisest. Muidugi võiks sellest ausalt rääkida! Isegi kui see vaid väike osa tema poolt, aga teada tahaks ikka. Meenutades aga poliitikute kidakeelsust selliste teemade puhul, mina sellesse ei usu! Kusjuures valusalt, aga konkreetselt ütles üht-teist välja sama teema artiklis KGB tegelane Anti Talur. Just nii nagu vanasti KGB pidigi tegutsema kui tolle hetke "riiklik julgeolek" nõudis. Valus tõde meile, aga otseselt välja öeldud. Millal meie poliitikud julgevad oma vigu või tegematajätmisi või endise ilmavaate ekslikkust tunnistama hakata? Kas siis kui ekskommunistide aeg möödas? Vaevalt, asi pole kommunismis vaid tuulelippudena elamises ja soojade kohtade ihaluses. Igatahes oli Jüri Kukk üks osa Eestimaa traagikast ja nagu ikka leidus meil kümneid pealekaebajaid ning argpükse. Selgrootus paistab eestlastele üpriski loomupärane olema või kuidas?
Anneli Aasmäe kirjutab lastele ohtlikust batuudist Tartu Hansapäevadel. Püha müristus! Tulla globaalsete ülesannete lahendamise tähtsate tegemiste juurde mingi pisitühja batuudiga? Keda huvitab mingi võimalus, et mõni laps ennast vigastab? Ärgu siis ronigu igale poole! Tähtis, et ettevõtlus areneks ja kasvõi batuudiärimehed välismaalt meile investeeriks! Ehk elavadavad majandust ja jõuavad isegi börsile? Nii et küsimus: "...kes vastutab siis?" võiks olla häiremärk!? Miks nõuab keegi vastutust justnagu lausa kõrgetelt Ametnikelt? Kas Anneli Aasmäe ei muutu liiga pealetükkivaks?
Vahepeal kirjutisi tervisest ja eluasemest, väikse tuulegeneraatori ehitamisest (elektrimee Sulev Lepik tegeleb asjaga juba 10 aastat, kus siin on meie innovatsioon ja muud kõrged sihid, õigemini, kus on riigi panus pisituulikute arendamisse?) ja kodumaistest kurkidest.
Kaljateema on muidugi õigustatud. Lahendus on lihtne! Loomulikult tuleb kääritatud kali kandma nimetust KALI ja pulbrijoogid nime KALJAJOOK! Polegi nagu põhjust vaielda. Ja pole ka üllatav, et röövkapitalistide hea näide, Coca-Cola, on asjale vastu. Ise jõudnud juba ära solkida Linnuse kalja, rääkimata sellest, et pole viitsinud seda ka laia maailma viia! Konkurentide hirmus küll selle kaubamärgi ära ostsid, aga peale hakata midagi ei osanud. Vähe sellest, süüdimatult ennast kiites oma tootmisegi minema viinud! Ning viitsimata muretseda omale õige kalja valmistamise seadmeid, tuuakse nende puudumine vastuseisu põhjuseks!?? Kiiksuga kuidagi? Muide, teatud määral minu jaoks üllatav Saku ÕT poolehoid. Neil muidugi kali olemas. Kuigi proovinud ma seda pole. Põhjuseks vaid see, et arvestades Saku õllejookide vähest sarnasust õllega, ei oota ma ka kaljast midagi paremat. Nii et ostan ikka teise firma kalja vahetevahel... Ja pikisilmi ootan aega, kus tõeline kali (miks mitte eestimaine?) oleks popp suures osas maailmas!!!
Heli Raamets peaks jätkama kindlasti kohtutäiturite teemat. Sest äärmiselt ebanormaalne on, kui inimene ei saa ära maksta määratud sunniraha, vaid selle pealt peab nuumama ka kohtutäitureid, siis selline riik ei kõlba kuhugi. Ise soovitakse olla veel e-riik. Kes kaitseb tavainimest ja suhtub probleemidesse inimlikult?
Väga mõnus oli Rein Raudvere lugu küladest! Sest kui nii lahedatest asjadest kirjutatakse nii mõnusalt, siis paratamatult elad kaasa sellistele asjadele ja soovid mõttes külade ärksatele tegijatele jaksu. Ja näha piltidelt tõelisi tegijaid noori, kes tänava"kunsti" asemel hoopis bussipeatuse taastasid...
Mõnus kirjutis ka kalapüügi võistlustest Võõpsus. Sellistest üritustest osavõtt võib olla ikka tõeline nauding!
Edgari intervjuu oli tõsine ja naljakas segamini. Räägib nagu olulistest asjadest, aga põhiliselt käib läbi ikka "anssipp" ja eurovastasus (mitte et mina nii väga pooldaja oleks). Nii ei saagi omaaegset tegijat enam tõsiselt võtta. Ja kuigi "anssipp" pujään ega tunnista oma vigu ega vist eriti kuula ka teisi, siis Edgari jutt samamoodi populismist läbi imbunud. Muretseb justnagu Eestimaa inimeste pärast, aga vastuste sõnastus ning tühjus ei tekita tunnet, et räägitu tuleb siiralt, puhtast südamest! Kas teil tekitab? Eriti imelik on Edgari vastus küsimusele putshijärgse valitsuse kohta! Ah, et Eesti Komitee ei soovinudki iseseisvust? Ja Edgar ainuke, kes soovis? Edgar, minul on tunne, et võid rahulikult pinsile minna! Nagu mitmed teisedki poliitikud, isegi kui pinsiiga veel käes pole. Eesti vajab muutust!? Ainult, et seda muutust ei kipu kuidagi tulema, või kui tulebki, kas siis paremuse poole?
Jalgratturitest teedel kirjutab Riho Tänak. Päris tore lugeda! See üks näide, miks ka noored peaks lugema ajalehti, mitte vaid mõtteuid elu24 uudiseid nõia-intsudest....
Kuid arusaamatuks jäi mulle Autoettevõtete Liidu direktori Villem Tori kirjutis. Mis oli sellise kirjutise mõte? Tahtmine midagi tarka öelda, mis kukkus välja lollilt? Teinekord tasuks enne konsulteerida mõne sõbraga, kes ehk oskaks banaalsetele väidetele ka veidike "liha ümber kasvatada?"! Teema ju väga oluline, kuid sisutühi nupuke ajalehes pigem kahjustab AEL-i mainet!? Kui kirjutis olnuks parem, küsiksin hr Tori`lt, miks bussifirmad pole huvitatud reisijate arvu kasvust? S.t busside omavahelisest ja rong/buss sidumisest? Aga et vastus võib olla sama nõrk kui see kirjutis, siis ma ei hakkagi küsima. Eeldades, et see oleks asjata energiakulu. Ning kui juba direktor saab hakkama ühe tõelise pärliga, pean silmas siin täiesti särata ja tühja pärliga, siis saabki veidi rohkem selgeks bussiettevõtete lühinägelikkus ja rahale orienteeritud mõtlemine. Ühistranspordi võiks päästa vaid monopoolse Eesti Ühistranspordikompanii loomine! Siis kaoksid liigsed kommertsliinid ning neid ressursse saaks kasutada otstarbekamalt mujal. Ja parema tulemusega. Üldiselt oli antud kirjutis ainuke, kuid määratult suur tõrvatilk selles Maalehe numbris. Ning kas just sellise pealiskaudsuse süvenemise tõttu ei meenuta meie teedel pöörlev karusell ohtlikku, odavat ja samas nii kulukat karuselli kuskilt tivolist? Kus tähtis pole mitte klient vaid raha pöörlemine?
Liina Kusma kolumn mõtlemapanev, kuid jääb vist tähelepanuta!? Kuigi kirjutatud hingega! Millal saavad kokku Sinimägedes kummalgi pool rindejoont olnud mehed? Millal osatakse mõista ka teise poole kaotusi ja elutee ning otsuste keerukust? Või millal nendest aegadest ning valikutest jõuaks hääl ja pilt taevakanali kaudu üleilma? Et anda teistelegi võimalus mõista!? Oleme küll konnatiigis, kuid kas me ise end sinna ei määra?
Parim noortalunik Heigo Heinsalu aga veidi ehk jutult napp, kuid samas oskab märgata teisi, kes aidanud ja ei unusta neid tänamast-kiitmast! Ega sellistki lähenemist ajalehe artiklites just tihti kohta...
Juttu ka mesilastest ( nagu ikka, meil pole aastaid koolitatud mesinikke) ning lambakasvatusest. Just tõsiste tegijate vaatevinklist.
Juttu ka Tõrva turust. Kuid pole ammu kirjutatud teeäärsete müügikohtade arengust ja muutustest. Küül aga taas kirjas toiduainete hinnad turgudel. Jaama turul hapukurk 4.- Vaksali ees aga muide ikka veel 6.-
Kui palju maksaks kohaliku inimese hapukurk ilma transpordikuludeta teeäärses müügikohas? Hetkel odavaim turgudest Valgas - 1.60, kalleim Pärnus ja keskturul ning Nõmme turul - 5.00. Egas ometi suurlinna õhk nii halvasti hindadele mõju? Ehk ongi see üks suuremaid põhjusi, miks kohati hinnad üle igasuguse mõistuse kallid? Võib ju nõudlust olla, aga kui ikka erinevates kohtades vahe nii pea 50 krooni jagu...
Üks hea lugu oli intervjuu Carl Robert Jakobsoniga ehk Linnutajaga! Jüri Aarma on andekas kirjutaja, kusjuures küsimused olid selgelt Aarma stiilis, pane silmad kinni ja kuuled-näed täpselt Aarmat küsimas! Tema sõnastus, lugedes on isegi intonatsioon tuntav! Linnutaja vastused on aga absoluutselt teist masti. Nagu oleks intervjuu olnud päriselt! Ehk veidi ainult kippus meelde tulema Ivan Orava stiil. Aga tänuväärt lugemine!
Raamatututvustused. Kes loeb raamatuid? Mina loen ja ütlen sellised tutvustused kisuvad rohkemgi lugema. Kui vaid aega jaguks...
Natuke folgist, natuke suvelavastusest "Vargamäe Voonake". Ja muudki huvitavat. Ning järelhüüe Lembit Remmelgas ele`.
Ning mis peamine, pikk kirjutis vanast ajast, kuis korjati raha Eesti Rahva Muuseumi ehitamiseks. Mis lõpeb tõdemusega, et "Sellist avalikku indu ja hoolt tuhandetelt eestlastelt ERMi maja ehitamise toetuseks ei ole enam kusagilt loota".
Miks ei ole? Kas oleme lootusetult eurooplasteks muutunud? Au ja uhkust enam ei ole? Kuidas laulsime? Eestlane olen ja eestlaseks jään...
No aga tõmmakem korjandus käima!? Kurrat, kas meil pole enam inimesi, kes võtaksid korjanduslehed kätte ja annaksid endast parima? Mina püüaks küll!
Kindlasti peaks nagu ka tookord olema tagatud, et kõik annetajad jäädvustatakse nimedega ajalukku!
Maalehte lugeda on mõnus ja lugemisrõõmu jätkub pikaks ajaks! Vaid üks soovitus Maalehe tegijatele: veidigi uurivat ajakirjandust ja rohkem arvamusi erinevate artiklite puhul!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar