Üks äraütlemata mõnus tee rattaga sõitmiseks palava ilmaga. Ja muidugi ka jala käimiseks. Kui ka puud on teeveeres mõnevõrra ohtlikud, siis ehk peab autojuht tee seisukorraga rohkem arvestama ja olema ettevaatlik. Muidugi peaks Tartu linna lähiteed kõik olema jalgrattateedega ja nende kõrval võiks puud kindlasti kasvama. Nii et püha üritus ei tohiks lõppeda jalgrattatee valmimisega...
Autojuhte, kes on sõna otseses mõttes potentsiaalsed mõrtsukad, peaks tõenäoliselt kuuluma eriti range kontrolli alla. See auto, numbriga 469 AUO, lähenes vaatetornile möirgava kiirusega, sellise võsa vahel sõitmise eest peaks juba lajatama täie rauaga. Sest esiteks, sõitis ta alale, kus liiklemine pole lubatud. Ja teiseks, sellel teel jalutavad kohalikud, lastest rääkimata. Pean vaid õnne tänama, et olin vaatetornis, mitte teel. Sest kiirus 60-70, millega ta võis sõita, näitab vaid täielikult mõistuse puudumist!!! Tundub, et Ilmatsalus on kord ikka väga käest ära, liiga palju on sillapõletajaid ja mõrtsukjuhte. Mida mõtleb selline alaarenenud inimene? Kas vanemad teavad, kelle käes on auto?
Kui mõtlen, et kord oli minu tüdruk ja veel keegi kannatajaks roolijoodiku pärast... Ja ega pole kindel, et sellelgi juhil mõistus kaine oli, igal juhul sõber, kellele järgi tuldi, oli parajalt täis ja ega toogi mõistusega hiilanud... Kusjuures, üks plikadest, kes samas oli, poetas mokaotsast teisele: "Hea, et ma kaasa ei läinud"... Või midagi sellist. Ometi pole ka plikade hulgas eriti neid, kes kindlameelselt sellistest eemale hoiaks? Nii aina kinnitub selliste "meeste" arvamus endast kui absoluutsest tegijast.
Jätsin politseisse helistamata. Kas tegin õigesti? Ei tea...
Igatahes, ka matkal kus iganes, olge ettevaatlikud!
Ilmatsalu luht. Võib vaid ette kujutada, kuidas vanasti siin hobustega heina tehti.
Palju märkasin seekord haigruid. Nende hulgas ka hõbehaigrud.
Mõnusalt palju oli vanu hõbepajusid.
Lisaks ka mõned loojangupildid Ilmatsalu teelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar