Pidev üleolek ühiskonnast ja igal võimalusel seaduste väänamine omakasu huvides. Kutsub see advokaate austama? Muidu austan küll. Näiteks Perry Mason`it.
Aga kellegi lõunasöökide tasuta söömise eest õigeksmõistmine, esigay väga ja väga ennasttäis nägu meedias koos jälkide avaldustega, kinnisvaratehingud ja suurpättide välja aitamine - see kõik ei tule kasuks ei advokaatide ega riigi mainele! Muidugi ei huvita riigi maine ega isegi enda maine selliseid tegelasi ka. Vaid eneseupitamine ja tõusiklus, egoism ja karjerism...
Paar päeva tagasi rongis keegi ähmase pilguga tüüp jõi õlut. Kui tegin märkuse, et rongis ei jooda, tuli sealt tüüpiline jura: kus see kirjas on, see info peab olema üleval, ma tean küll, sest õpin juurat... Siis peaks ju selline inimene teadma, et avlikus kohas alkoholi ei tarbita. Ja ega ma polekski märkust teinud, sest ilm väga palav ja rong palav. Lausa võiks juua külma õlut. Aga seda ei pea tegema bravuuritsedes, õllepurk kõigile nägemiseks väljasirutatud ja ilmega: mina sülitan seadustele ja teiste arvamusele....
Ja kui selline olematu mõistuse või mõtlemisega, võtke kuidas tahate, omab jalgratast ning mõistust ei jätku isegi selleks, mis selle rattaga teha? Ja siis läheb liiklusesse ja kindlasti läheb, kas selline peaks olema tulevane austatud jurist? Mitmed õlled sees, ilase lõuaga inimeste hulgas ja tõeline oht liikluses - kuidas seda nimetada?
Quo Vadis, Eestimaa?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar