RONGIGA KÜLLA EESTIMAALE 3 - ILMATSALU

 Rattad kaasa ja Tartusse saab sõita rongiga Põlvast, Valgast, Tallinnast ning ümberistumistega kasvõi Raplast ja Rakverest. Osa ronge küll siiani pole käigus iga päev ja kõikides vagunites pole veel ka rattakohti, aga kindlasti saate hakkama.

 

Tartus rongist väljudes pole lihtne pääseda siia, sest puudub ülekäik. Ja parem ongi ehk maanteed pidi sõita. Sest selle raja (endise perrooni) ots meenutab maailma lõppu, kust võib üle ääre alla kukkuda. Pealegi on see rada täis klaasikilde, mida pole aastaid koristatud. Ometi kasutatakse seda rada aktiivselt.

 

Ilmatsalus on palju veesilmasid, nii järvekesi kui kalatiike.

Ilmatsalus võimalus ka ujuda ja olemas motell.

Aeg-ajalt on osa kalatiike tühjaks lastud ja selline seisukord annab hea võimaluse mitmetele lindudele toitumiseks.

 Mööda jõe äärt on mõnus matkarada. Võib olla küll veidi märg ja porine, aga kopra tegutsemisjälgi bõi lupsulöömist nähes-kuuldes ning kogu olemust nautides unustad ebamugavused. Ja saaks ju ka lõkke üles teha...

Kaugemal läheb üle jõe sild kui Emajõeni jõudmise asemel tahad minna edasi Tallinna mnt suunas. Muidugi kui saad üle Emajõest (täpsemalt Ilmatsalu jõest). Kui aga ees õlekõrs?

Sest vahel keegi ..... (piiks)...(piks-piiks)...teinud jaanituld! Viisakalt öeldes peaks ikkagi taastama vist sunnitöö, et mõned inimesed kasvõi paar kuud ahelates kuskil paekarjääris tööd teeks. Kirka kätte ja norm ka!?

Mina rühin aga edasi, paaris kohas tuleb rattalt maha tulla.

Kohata võib nii kalameest kui kollast võhumõõka.

Tagasiteel ronisin taas vaatetorni, kus kohalolnud linnuvaatlejad lubasid minulgi vaadelda kalakotkast, tutkaid jne. Koht linnuvaatluseks muidugi äärmiselt hea. Kunagi nägin siin esimest korda ka valgeselg-kirjurähni.

 

Ja siis tuli must-toonekurg.

Idülliline sõit polnud veel lõppenud. Tagasiteel paar km enne Tartut nägin järsku midagi musta keereldes põllult teele voolamas! Metsseapõrsad- tükki 15!!! Seebikaga sain aga pildistada vaid nende hääli viljapõllul, mõnus rühitsemine oli küll! Hiljem kappasid kaugemale heinamaale ja sealt siis üle tee.

Ja veel veidi edasi oli linnuhääli kuulda. Selgelt tegemist pojaga ja vanalind tuli ka hämaruses üle põllu. Järgmisel päeval helistasin Agule. Minu järgitehtud häälega muidugi raske midagi öelda, aga tõenäoliselt tegemist kõrvukrätsuga. Püüan lähipäevil siia ka seebikaga tehtud video üles panna, siis ehk hääl kuulda!