Raasiku jaamahoone võtab vastu viimaseid külastajaid. Sissepääs tasuta. Nüüdseks pole jaamahoonet ega ka ajastule vastavat ootekoda...Foto: Andrus R.
Ei, see poleks lahendus. Üldse tundub, et tihti tõstatavad probleemid huvitavad vaid tõstatajat ja kui teema ajalehes, siis ka veidi ajakirjanikku. Veidi sellepärast, et väga paljud olulised teemad jäävad edasiarenduseta ning lepitakse üldsõnaliste ja tühjade kommentaaridega ametlikult poolelt. On see ajalehtede taotluslik suund? Või ajakirjanike tõmme kõmu-uudiste poole? Nii pole ime, et haige ühiskonna teemad palju atraktiivsemad, nagu eilne Pealnägija tõestas! Vaadake või esigay kohtusaaga artiklite kommentaaride arvu! Kuigi tegelane tekitab vaid põlgust, on artiklite populaarsus garanteeritud. Ühest küljest näitab see (kommentaaride arv ja sisu) teema populaarsust, teisest küljest tekitab lootust, et enamus inimestest siiski mingil määral ja moel hindab ununema kippuvaid põhiväärtusi. Ja õnneks esigay tegevus vaid põlistab vaenu tegelaste vastu, kes ennast kõrgemaks seavad.
Muidugi oli saates ka teine teema, mis tekitas palju poleemikat. Kuid väga häiriv on inimeste naiivsus, kes igast suitsusabast otsivad vandenõusid ja ajavad selgelt lapsikut juttu! Lennukijälgede kohta lugesin üht-teist juba lapsepõlves, kui kliima soojenemisest veel unki ei nähtud, ja teadsin juba siis, millest sabad, miks laiali venivad, miks kohati katkendlikud. Tundub, et populaarteaduslikud ajakirjad peaksid kindlalt olema koolide kohustusliku lugemise nimekirjas! Siis on lootust, et jäävad tekkimata niivõrd looduskauged inimesed, nagu olid need kunstnikud ja lambakasvataja. Kusjuures, kui vaba aega raskes põllumajandustöös nii palju, et jääb aega tundide viisi taevasse vahtida, vihjab see sellele, et ehk jutud talunike raskest tööst bluff? Naljaga pooleks muidugi, kui see poleks ometi tõsine teema.
Mina pole vandenõuteoreetik! Kuid põhjendused, mida olen kirjutanud, kipuvad vägagi tõeks osutuma. Nii ka Eestimaa tükeldamine kiirraudteede ja -maanteede ehitusel. Ennegi on probleeme tekkinud maanteede peale- ja mahasõiduteede vähenemine, nüüd siis (teemas "Estonian South-West Railway 3" puudutatud ülesõit Ollepal. Tasapisi vähendatakse võimalust külamehel pääseda oma põllule või metsa ja kõik vaid küsimuse tõttu, mille üks kommenteerija siingi esitas. "...palju see kõik maksma läheb?... Seda küsimust olen ikka väga tihti näinud. Ja mis veelgi kummalisem, enamasti vaid pisitillukese teema kontekstis! Mis on üks talutee või ülesõit kogu remondi/ehituse hinnas? Küünemustast väiksem osa! Ja ometi, selliste küsimuste/küsijate tõttu, kes lähtuvad vaid makroökonoomikast või lihtlabaselt ka RAHAST, põhjustavadki külaelu hääbumist! Kaarepere viadukti valmimisel kahe kaugema ülesõidu sulgemine pole ehk väga problemaatiline, Küll aga ammu kaotatud ülesõit Sõmerul. Soovitakse tagasi, kuid ei ole meie riigis sellele lootust!
Hiljaaegu tõstatas üks majandusprofessor hiilgava idee! Sularahavaba Eesti! Teatud iva selles ju on, aga rohkem näitas see austatud professori eluvõõrust! Õnneks oli pläralas kainust tunduvalt rohkem. Ma ei kujutaks ette Peipsi kurgi-sibula-kalamüüjaid makseterminalidega tee ääres seismas. Ega väikse kodumajutuse omanikku sedasama (kõrge teenustasuga) terminali käes hoides, üksikut matkajat väravas vastu võtmas.
Ühispeatuste ja nendega seotud müügikohtade/külaturgudega teemal olen kirjutanud arvamuse saamiseks nii üksikutele talunikele, mesinike liitudele, maaelu tegelastele, MTÜ-dele. Vastuste % on ehk 1 - 2. Küllalt hädaldatakse müügikohtade ja -võimaluste puudumise üle. Puudub aga tahe ja huvi koostööd teha ning suhelda. Virisetakse müügikohtade kõrge hinna üle (mis eriti laatadel tihti õigustatud), kuid ei tellita müügikohta kahe peale!? Miks? On kahju anda müügihinnast väike % naabrimehel või -tüdrukule, kes leti taga? Kuigi endal sellega vaba aega rohkem muude tööde tegemiseks. Siis pole ime kui hinnad sellevõrra kallimad, et "letitagune peremees" loodab teenida päevaga kõva papi. Kisub vägisi ahnuseks...
Müügikohad ühispeatustes ja üldse teedel peaksid asuma võimalikul lähedal autodele, s.t. klientidele. Seega ei saa neid ehitada näiteks Keeni platvormi juurde, mis ülesõidust km kaugusel. Ega ka ülesõidu juurde, sest osa kliente lipsab minema koju või rongile, müügikohta tulemata. Siit tulenebki vajadus platvormide projekteerijal maks asju läbi mõelda. Ja sellega seoses tahtsingi arvamusi ka mesinikelt, talunikelt, kalamüüjatelt, käsitöömeistritelt ja paljudelt veelgi. Mittevastamisega nende usaldusväärsus pigem langeb...
Sama kehtib muide ka bussifirmade kohta. Üldse tundub, et neid ei huvita absoluutselt reisija, vaid ainult (dotatsiooni)kilomeeter. Mitte ühtegi vastust! Mitte üheltki firmalt! Ehk peaks kirjutama paljude plärajate stiilis? Kui ükskõiksus ja ... ei luba vastata, siis: nagu küla koerale, nii koer külale? Jääb ära, kuigi vahel kripeldab küll!
Iga tegevus ja investeering (kes maksab? Maksumaksja!) külades on kasulik tulevikku ja maaelu silmas pidades. Ei tohi lubada kõikvõimalike teenuste kadumist ja seetõttu peaks külaplatsid sellises kohas, kus neid teavad vaid külaelanikud ise, vaid kasutavad ja näevad ka möödasõitjad. Koos kogu tegevusega, mis neis toimub, olgu selleks siis müük või rahvatantsutreening. Siis näeme ja jääb kindlus, et külaelu on alles ja ei kao!
Üks teema veel. Mis kujundab me teadmisi ja vaatenurka? Ka külaelu sisulisema mõistmise poole pealt? Võimalus neist lugeda. Ajalehed tüürivad netis vägagi tasuliste artiklite ja/või ajalehtede tellimise poole. Selge, vaja ju end ülal pidada, palgad maksta ja kasumit teenida. Kuid... Maalehe ühe artikli lugemise hind 0,1 eurot. Tegin kiire arvutuse, 10 artiklit x 0,1 eurot = vanas rahas umbes poolteist krooni. Päris normaalne ju! Aga kus sa sellega. Mu viletsad matahinded kooli ajal tõestasid mulle, et õppida vaja paremini. Hoopiski 0,1 eurot on ju 10 eurosenti, mitte 1. Seega 10 artiklit päevas tähendaks 15 krooni. Kui lugeda aga niipalju, kui üritan tavaliselt päevas lugeda, siis kuluks vähemalt 100 kr päevas. Meie palga juures? Kusjuures, osa artikleid meelitavad pealkirjaga, aga artiklis vaid mõttetud paar lauset sisutühja teksti. Ostan põrsast kotis? Kui ajalehed tahavad minna netis tasuliseks, siis tehku see korraga, mitte jupikaupa. Ja olgu päevapilet kõikide ajalehtede portaali sisenemisel umbes 1-1,5 eurot. Ning kuupilet umbes 20 - 30 eurot.
Nüüd aga nii et kui keegi tahab lugeda mingit põhjalikku ja sisulist artiklit, avab selle, saab teada, et vanaproua ei saa bussile ja edasi? edasi: Soovid seda artiklit lugeda? Maksa ja mitte vähe! Nii jäävadki meie teadmised olukorrast maal või mujal, poolikuks. Tegelikult veelgi väiksemaks.
Ja kohalike lehtede puhul: Tellige! Tellin kõik kohalikud postimehed ja teatajad? Ärge tehke nalja!
Ehk teeks nii poes ka vorstiga? Näitame vorsti 0,1 euro eest!? Kui veel osta tahad, maksa!
Ja nii saangi blogi statistikast ülevaate, et huvi Ühispeatuste ning üldse ühistranspordi parema korraldamise vastu on ametnike hulgas pea olematu! Välja arvatud need, kes tõestanud, et ei tee tühje sõnu, vaid tegutsevad tõsiselt! Ja asi pole ainult blogis vaid tihti ka tühjas mulas kuskil ajalehes või uudistes.
Tore on aga seegi, et blogi on vaadatud peale Eestimaa inimeste ka Soomest, Rootsist, Saksamaalt, Shveitsist, Iirimaalt, Brasiiliast, Indoneesiast, Lätist, Leedust, Austraaliast ja USA-st. Olgu siis teemaks äntu munakanad (kanamunad) või eesti raudteed.
*****************************
http://www.postimees.ee/?id=442610
Keskmiselt 317 eurot. Maksis üks suuruluki küttimise luba. Kui Eesti riik leiaks võimaluse uutel rongidel teha kaugtuled, millest varem kirjutasin, võiks ehk müüa 50 loa jagu rohkem? Seega teeniks RMK ehk Eesti riik lisaks ligi 16 000 eurot ehk umbes 250 000 krooni!?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar