AMETNIK JA RAHVAS 5

Mina Oru Turbakombinaadis peale selle mahaparseldamist. Fot: Andrus R.

Enese kiitmine pole hea asi! Ometi peaksin end ehk natuke kiitma? Sest blogis vahel teema tõstatamisel jõuan sama teemani tihti ringiga tagasi. Järelikult on mul õigus, et asjad on omavahel seotud ja seotud rohkem kui arvata või tunnistada tahaksime!

Sain tuttavalt kirja, milles vastatakse talle KOV-st, et kaebusi, arvamus ning ettepanekuid ühistranspordi kohta praktiliselt pole olnud. Ehk on põhjuseks, et KOV-i netifiltrid "kõrvaldavad" teatud sisuga kirju? Nali muidugi! Ometi ei jõua "rahva hääl" üles!? Või rahvas ei teegi häält?

Viimase puhul võib üheselt väita: teeb küll! Tavaliselt siis kus? Enamasti tutvusringkonnas või artiklite kommentaarides. Need ametnikeni ei jõua! Aga ehk peaks rohkem analüüsima artiklite kommentaare? Peale pahna, õeluse, eri tasemel naljade, kirjaoskamatuse ja muu eraldamist peaks päris palju teri järgi jääma!? Olen seda jälginud ja võin öelda, et 5-10% on asjalikke kommentaare, millele peaks tähelepanu pöörama. Kuid...Ametnikud põlgavad komme kui pööbli hääletoru. Või kuidas ühe ajalehe peatoimetaja nimetas kommentaariumi? Peldikuseinaks!? Teatud mõttes olen sellega nõus, sest satub ka peldikusse igasuguseid, kes asja pärast, kes seina kribima...

Tööga ja ka huviga Eesti elu vastu seoses olen palju kokku puutunud nende kaebustega. Osasid püüan jõudumööda kokku koguda ja edastada. Kuda nado! Jah, aga kui vastus standartne: Täname huvi tundmise...probleem oluline... võimalusel arvestame...raha pole... jne.?

Või ei vastata üldse! Või vastab inimene, kes selgelt pole olukorraga kursis ja/või prioriteedid on paigast! Sellest on hästi kirjutanud Mihkel Mutt, Jaak Uibu jt. Aga nende artiklid pole ju õppepäev ega seminar ja nendega ei pea ka arvestama. Nagu ka arenguplaanide, teemaplaneeringute jms-ga. Kuid plahvatuslikult on arenguplaanide tegemine kasvanud küll. Teeme viisaastaku-, kümneaastaku ja ka plaani aastaks 2030! Palju atraktiivsem oleks teha arengukava aastaks 2100! Sest selleks ajaks meid pole, raha on kulunud sadade viaduktide peale, ühistransport marginaalne (peatuseta Tallinnast Brüsselisse), külateed ja külad kadunud, loodus nagu kõrbes... Ja terve selle aja saame rääkida kui targalt me plaanime ja mida kõike tahame teha... Jälgige vahel uudiseid: Me tahaksime, me plaanime....

Viljandis tehti nüüd mingi portaal, kuhu linnakodanikud saavad kirjutisi üles riputada. Kuigi ka sel puhul kehtib tõenäoliselt reegel: Probleem loetakse lahendatuks vastuse saabumisega - on see siiski samm edasi. Kui inimesed lisaks näevad, et nende soovidega arveatatakse, siis muututakse ka enesekindlamaks ja paraneb suhe Rahva ja Ametniku vahel. Muidugi tähendab see ohtu, et probleeme hakkab kerkima tulevikus nagu seeni pärast vihma! Eks vastavalt tasemele reageeritakse siis sellele ohule.

Enne valimisi ilmus Postimehe kommentaariumisse ka poliitikuid. Näiteks Silver Meikar. Au talle selle eest! Kuigi nüüdseks pole ta silma hakanud.

Loodame parimat! Ja tõesti, inimesed võiks ametnikke rohkem teavitada.